Eestlanna meenutab kommentaare Malta sünnitusmajast | Nii valge ja sinisilmne, ju on venelane!

Juhuslikult kuulsin pealt õdede jutuajamist palati ees: küllap nad arvasid, et ma malta keelest aru ei saa.

„Kas sa seda eile sündinud imikut nägid?"
„Millist? Kas seda kuuekilost?"
„Ei, seda pisikest, valget ja siniste silmadega."
„Ah jah, nägin, täitsa ilma juusteta, kiilakas, vaene poisike." „No ema on ka selline hele, vähe juukseid, vist venelane. Mees on kohalik, olen teda Valletta peal näinud."

„Mul oli ka üks vana klassiõe tuttav venelasega abielus. Paari aasta eest võttis ta lapsed ja mehe varandusest nii palju kui võimalik ja läks Venemaale tagasi."

„Issand, jumalaema ja pühakud, pole võimalik." Õdede jutt taandus ärevaks sosinaks.

Ka minu kolmkümmend aastat praktiseerinud arst imestas kohe pärast lapse sündi, et kuigi poiss on terve ja kõik nii nagu vaja, pole tal üldse juukseid.

„Nagu teilgi, doktorihärra," naljatasin kiilaspäisele arstile vastu.

Kui juba palju näinud medõed ja arst minu last teistsuguseks peavad, pole imestada, et ka kohalikud lapsed teda lausa ärevusega silmitsevad. Peaaegu kõikidel malta beebidel on juba sündides tihe must juuksepahmakas, minu poega kutsuvad arstid ja õed hellitavalt juustetuks.

Äkki ilmub kardina vahelt maikas mustasilmse lapse pea, kreemivuntsid ees. Mõne sekundi pärast ilmub teinegi peanupp ja siis kolmas ja neljas. Nad vaatavad mind ainiti ja pikalt ning mõistan, et nad pole arvatavasti kunagi nii heleda nahaga ja juusteta beebit näinud.
Vahepeal on kardina vahele piiluma tulnud ka mõned täiskasvanud. Arusaamine privaatsusest on siin tõepoolest põhjapanevalt erinev. Ega midagi, tõmban vahekardina eest ja kutsun lapsed oma voodi peale istuma.

„Kas te beebile pai tahate teha?"

Neli paari väikeseid käsi puudutab õrnalt Pauli roosat pealage. PJ teeb silmad lahti ja näib tähelepanu ja seltskonda nautivat. Tõeline maltalane.

Ei olnud meil Maltaga teineteisemõistmist ja armumist esimesest silmapilgust. Armastus süvenes kuude ja aastatega ning veel praegugi, kui olen siin elanud 18 aastat, ilmnevad mulle selle põneva riigi uudsed ja ootamatud tahud. Maltal öeldakse ikka, et inimene teeb plaane ja jumal naerab. Kuigi kõik polegi läinud plaanipäraselt, on siinsed aastad kinkinud mulle elukaaslase, poja ja rohkelt enesearendusvõimalusi. Muu hulgas näitan Maltat ka Eestist tulijatele ja tutvustan jõudumööda eesti kultuuri.

Katkend Ingrid Eomoisi raamatust "Minu Malta", kirjastuselt Petrone Print