Ja maal on mida rohkem lapsi, seda lõbusam. Tavaliselt sätime sinna mineku Härra õe perega kokku — ka neil on väiksed lapsed. Nende suurem tüdruk on meie Kutist umbes sama palju vanem, kui Kutt meie Tirtsust. Vaatan neid vahel mängimas — juba vaikselt tegutsevad ühes. Nende tüdruk ees ja meie Kutt järel. Või vahel ka vastupidi. Veel päris kambas Kutt ei oska mängida, aga seltskonda otsib küll, püüab samu asju teha, jäljendada. Täna näiteks mängisid kahekesi kastekannu, vee ja poriga oma tund aega — pärast mõlemad pealaest jalatallani nagu mudakollid, aga üdini rõõmsad! Siis mõtlen, et tegelikult saab meil päris tore olema, kui meie peres kaks samasugust varsti koos tegutsemas on. Võtan nad käekõrvale — üks ühe ja teine teise käe otsa — ja astume vapralt kiikuma. Praegu veel on üks natuke võõram ja teine oma, aga peagi on mul endal samasugused. Kisuvad mind kätest ja nõuavad kiigele hoogu. On, mida oodata!