PSÜHHOLOOG SELGITAB | Miks ema on "närvis"

„Hiljuti ütles mulle üks teismeline, et oma emaga ta ei saagi rääkida, ema läheb kohe "närvi". Uudishimust (ehk veidi ka hirmust, et äkki olen ka mina see, kes "närvi" läheb) küsisin, kuidas ta aru saab, et ema "närvi" läheb.
Vastus oli mõneti ootamatu: ema pidavat sellises olukorras ainult rääkima, üldse mitte kuulama ning näiliselt vihane, aga tegelikult hästi kurb olema," räägib Christinas Clinicu psühholoog-nõustaja Karmen Palts.

Olen nelja lapse ema ja mõtlen tihti selle peale, mida tajub laps, kui ema "närvi" läheb - kas ta tunneb hirmu või on kurb, kas ta muretseb ema pärast või hoopis kahtleb iseendas ja oma emale meeldimises (sest lapsed tahavad, isegi kui nad seda eitavad, meeldida oma emale). Psühholoogina ma tean, kuidas lapsed meie, oma vanemate, emotsioone, kurbust ja õnnetut olemist endale üle kannavad. Emana olen jõudnud ära proovida (minu vanim laps on juba 33-aastane) mitmeid erinevaid strateegiaid, kuidas rääkida oma lapsega nii, et endal ei oleks pärast halb tunne.