Jesse ka teab seda tunnet.

Jesse teab aastaaegu väga hästi, aga tal on ka mõned küsimused, kui natuke mõtlema hakata. Miks emme ütleb, et täna on õues suur suvi? Aga pärast ütleb emme, et suve algus on kolme nädala pärast, jaani­päeval? Kas siis suur suvi tuleb enne kui suve algus?

“Suur suvi, see on ilm,” vastab emme. “Suur suvi võib vahel tulla isegi aprillikuus. Aga ükskord tuli maikuus hoopis suur talv, paksu lund sadas.”

Jesse mõtleb ja küsib: “Emme, aga millal on suur kevad?”

Emme ka mõtleb. “Kevadega on kummalised lood. Ma ei teagi, mis on suur kevad. Võib-olla see on suur kevad, kui jõgedel ja järvedel hakkavad jääd ja veed liikuma… Kui mina laps olin, siis minu lemmikaastaaeg oli just varakevad. Siis, kui ojad hakkasid vulisema ja iga hommik sai vaadata, kas puudel on pungad juba suuremateks nupsudeks saanud. Ja edasi tulid nupsudest kõrvakesed…”

“…hiirekõrvakesed,” ütleb Jesse ette.

“Just, hiirekõrvakesed! Ja siis oli varakevadest saanud niisama kevad.”

“Kas keskkevad?” pakub Jesse.

“Imelik… Kevadega on tõesti kummalised lood. Mitte keegi ei ütle keskkevad,” sõnab emme. “Kesksuvi on küll olemas! Kesksuvi on siis, kui pole mitte kuskile kiiret. Sul on puhkus, sa ei pea mitte kuskile minema, sa oled näiteks vanaema juures maal ega teagi, mis nädalapäev on või mis sa täna peale hakkad. Lihtsalt puhkad! Vaat see on kesksuvi.”

“Aga keskkevad?” küsib Jesse uuesti. Proovib seda sõna oma suus. See oleks ju ilus sõna, veereb kenasti keelel: keskkevad…

“Keskkevadet pole ehk seepärast olemas, et mitte keegi ei märka, millal ta on,” hakkab emme vastust otsima.

“Millal ta siis on? Mina tahaksin küll märgata.”

“Võib-olla ongi kevade keskpaik sel päeval, kui puudel on hiirekõrvad täpselt nii suured, et nad polegi enam hiirekõrvad ja pole veel lehed ka. Aga kas inimestel on aega seda märgata? Ei ole ju. Sest inimestel on kiire. No mõtleme koos, miks on inimestel kevadel kiire.”