ME EI OSANUD AUTISMI KAHTLUSTADAGI | Minu tunnete kadalipp alates eitusest ja lõpetades kadedusega nende suhtes, kellel on terve laps
Algul ei osanud neljase Tomi vanemad midagi kahtlustada. Poiss oli sünnist saati rõõmus laps, sõi, magas ja arenes hästi. Tagantjärele targana oskab ema siiski välja tuua varajasi ohumärke, mis viitasid autismile.
Kui Tomi oli poolteist, kippus ta pead vastu esemeid lööma, rõõmustades lehvitas väga agaralt käsi, keskendus pisidetailidele ja armastas üksi mängida. Tõsisem ohumärk oli vanemaile aga see, kui Tomi teisel eluaastal häälitses, kuid sõnu ei tulnud. Siis märkas ema, et Tomi hoidub pilkkontaktist ega reageeri nimele.
Algul andsid vanemad poisile aega, lootes, et küll need oskused tulevad. Aga ei tulnud! Nagu ei ilmunud ka žestid. Seepeale hakkas Anett muretsema. Neli kuud uuringujärjekorras oli emale närvesööv. „Tundsin, nagu oleksin oma murega üksi jäetud, ja mõtlesin, et olen emana läbi kukkunud."