Kuidas ma oma poja isata jätsin
Marise (39) ja Mareki (39) lahkuminekust saab varsti kuus aastat. Nende ühisest pojast, lahkumineku ajal neljasest Markusest on sirgunud tubli üheksa-aastane poiss. Oma tagasihoidlikkusega on ta seltskonnas pigem kõrvalseisja kui sõnavõtja, kuid sõpru tal jagub. Ühes asjas on ta aga sõpradest erinev – kui teised räägivad, kus nad isaga käisid või mida isaga tegid, siis tema kõneleb isast põhiliselt tulevikuvormis: “Me läheme isaga…”, sest ta alles hakkas isaga uuesti suhtlema.
Vanemate lahkumineku eelsest ajast on poisil üksikud mälukillud. Näiteks kuidas nad isaga ühel vesisel varakevadel jalgrattaga sõitsid. Või kuidas isa talle kord lasteaeda alles siis järele jõudis, kui ülejäänud lapsed olid läinud. Kell ei olnudki palju, kuid teiste vanemad olid tol päeval kiiremad. Poiss oli väga õnnetu ja tihkus nutta. Isa silitas ta pead, palus vabandust ja lubas teinekord rutem tulla. Aga teist korda ei tulnudki, sest vahepeal kolisid ema ja isa lahku.
Enne seda oli veel üks telefonikõne, mida Markus mäletab hägusalt. Tal oli isaga kõne pooleli, kui ühel hetkel prahvatas poissi kõrvalt kuulanud ema: “Isa läheb meie juurest minema!” Siis rebis poisilt telefoni ja teatas: “Arvesta, et sa ei näe Markust enam! Sinu ja su litsi juurde ma teda ealeski ei luba!”
Tigedad ähvardused
Miks ta tol korral poja kuuldes nii ütles, ei saa Maris isegi aru. “Jah, lahkuminek oli mulle väga valus. Tegelikult oli see naine, kelle juurde Marek kolis, inimesena aga täitsa normaalne ja tore. Ilmselt see mind kõige tigedamaks ajaski!” pihib ta ühe hingetõmbega.
Maris arvas algul, et kui ta keelab isal pojaga kohtuda, mõtleb mees ümber ja tuleb poega igatsedes ehk nende juurde tagasi. Suures vihas tegi naine nii mõnegi lolluse, kuni selleni välja, et helistas kordi mehe uuele elukaaslasele, ähvardades, et kõik tuleb talle endale tagasi ja ta kaebab prestiižikal kohal töötanud naise ülemustele.
