Kolme lapse ema | Kuidas ma Kärumaratoniks valmistun

Juba kevadel kirjutasin, et plaanime sel aastal Kärumaratonil osaleda ja et selleks puhuks nüüd rohkem liikuda kavas. Siis tuli reis ja see aitas plaanile kindlasti kaasa, füüsiliselt aktiivne sai oldud kõvasti rohkem kui muidu. Pärast reisi on elu nii kiirelt vuranud, et trenn kui selline on olnud tagaplaanil — aga võtame end nüüd jälle rohkem kokku ja ikka hooga edasi.

Hispaanias ei olnud veel liiga palav ja nii oli ka pikemaid vahemaid kõndides igati mõnus olla, argipäeva toimetused ei oodanud ning jalutama sai minna just siis kui hing ihkas või mõte tuli. Eriti üllatunud olin ma JJ jaksu nähes — kõndis ta nii tublilt mitmeid kilomeetreid, aga tõsi oli ka see, et pikema maa pealt tuleb väsimus ühel 4.5-aastasel lapsel siiski peale ja siis oleks hea ta kas selga võtta või kärru panna, kui puhkepausi pidada ei saa.

Ses osas on mul hea meel, et oleme kõigi oma kolme lapse jaoks hästi varustatud — maastikukäru Mountain Buggy Terrain sõidutab vajadusel igat üht neist, sest kaalupiirang piisavalt suur, all pakikorvis on aga kaasas kandekotid, et siis väsinud jalgadele emme või issi seljas puhkust anda. Mõnusast maastikuvõimekast kärust isegi veidi tundsin reisil ka puudust, sest nn kergkäruga päris igale rajale ei lähe ikka, aga teha polnud sel korral midagi, kuna meil olemas olnud transpordikotti ta ära ei mahtunud ja nii ta koju jäigi.

Suurematel lastel vahel piisab vaid 10 minutist seljas või kärus olemisest, et oleks jälle jaksu edasi joosta. JJ on selle lasteaiaaasta jooksul käinud mitmes trennis ja see peegeldub ka tema käitumises, hirmsasti tahab joosta ja hästi kiire olla, ilmselt trennidest on sisse tulnud ka teatud võistluslik moment, et tahaks võidu teha (ja võita.. samas ei ole draamat kui ei võida).

Jenni on venna tuules ka tublimaks kõndjaks saanud, aga ta päris selgelt tunnetab enda väiksem olemist ja isegi kui alguses pingutab, siis mingil hetkel loobub ja eelistab paremal juhul käest kinni edasi minna või siis selga hüpata. Mis on ka täiesti okei — kedagi liikuma/sportima sundida ei ole mõtet ja kogu asja juures peab mu meelest alati olema rõõm ja positiivne suhtumine. Sundimisega sporti armastama ei hakka keegi, halvemal juhul hoopis põlgama.

Eelmise selle teema postituse alla sain ka kommentaare neilt, kes eelmisel aastal Kärumaratonil osalesid ning kes jagasid kogemust, et kuigi distants 10km pole teab, mis pikk, siis maastik pakub seal Kõrvemaal piisavalt pingutust nõudvaid reljeefe, seega päris tuimalt otse diivanilt kohale minna ei olegi mõistlik. See oli mul Hispaanias meeles ja üsna motiveeritult lükkasin seal ka mäest üles enda ees käru, kus sees Jon ning samal ajal oli seljas 16-17kg - oli kohe tunne, et nii vist tugevaks saadaksegi.

Usun, et meie “liikumissuvi” aitab raja mõnusalt läbimisele ainult kaasa, isegi kui siin mingeid suuri mägesid pole, kuigi-kuigi Järve terviseradadel päris tasasel maal ka kõmpima ei pea, on sealgi kergeid tõuse. Teedu pärast ma muidugi ei muretse, tema on sportlik olnud siin muul ajal ka, mul endal on selle võhmaga nii nagu on, seega kui ma ei valmistu, siis raske on vaid minul.

Järgmisest nädalast algab lastel lasteaiast suvepuhkus, siis võtame omal igapäevasesse kavasse vähemalt tunnise liikumiseringi, kes käruga, kes kõndides, kes hoopis ratastega — vahet pole, peaasi, et tore on.

Üks asi veel — see suur soe ehk et kui kuumalaine peaks naasema siis on ülioluline liikudes (aga ka muul ajal) piisavalt vedelikke tarbida, seda nii ise kui ka lapsed, seega alati tasub kaasa võtta puhta veega täiedtud joogipudelid, et oleks vajadusel kohe võimalik janu kustutada. Ja kui tarvis siis kasutusele võtta ka päikese eest kaitsvad vahendid nagu mütsid, kreemid, sest päikesepõletuse või päikesepistega ei ole kohe kindlasti mõtet riskida.
Ja kui on hoopis tuulisem-jahedam ilm, siis samuti meeles pidada, et käru lükkajal võib olla üpris soe samal ajal laps istub kärus ja teda see liikumine ei soojenda, seega pigem sel juhul lastele mõni tuulekindlam jope ja väiksematele tekike peale ikka.

Rõõmsat liikumist ja Kärumaratonil näeme, eks!

Meie juba valmistume…

Minu blogi: lifeatlucky13.com