Minu keisrilõige | Olin šokis, nutsin ja tundsin ennast läbikukkununa

Kolm aastat tagasi kevadel oli Piret (28) enda arust igati sünni­tuseks valmis: ta oli käinud perekoolis ja lugenud raamatuid loomulikust sünnitusest. Keisri­lõike kohta ta ei lugenud, sest naise kindel soov oli sünnitada esiklaps ise, ilma igasuguste valuvaigistiteta.

Oli nädal üle tähtaja, kui Piretil algasid õrnad valud. Järgmise päeva õhtul muutusid tuhud tihedamaks ja naine võeti haiglasse. Ei läinud kaua, kui tal tekkisid väga tugevad seljavalud. Kahjuks muutus ka lapse olukord keeruliseks. 

“Titale pandi peaandur, mis tähendas, et olin juhtmetega masina külge aheldatud ning sain oma voodi juures liikuda vaid meetri raadiuses. Kõik mu teadmised liikumise kohta, mis võiks sünnitust kiirendada ja leevendada, olid seega asjatud. Valud aina tugevnesid, emakakael aga ei tahtnud avaneda. Epiduraaltuimastus võimaldas mul lõpuks paariks tunniks uinuda. Ärgates nägin arsti, kes vangutas pead ja ütles, et kahjuks peab tita huvides tegema erakorralise keisrilõike." 

Olin šokis, nutsin ja tundsin ennast läbikukkununa.”

Edasist mäletab ta nagu filmi: kuidas teda nutvana ja üle keha värisevana sõidutati kiiresti mööda koridore ja lifti opisaali. “Ämmaemand küll lohutas mind, et olid tubli ja tegid kõik, mis said, aga see läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja.”