Miks on lapses just selle omaduse varajane arendamine nii tähtis ja kuidas seda teha?

Walter Mischel (1930-2018), Austria-Ameerika psühholoogiadoktor ja tuntud autor, alustas oma "vahukommikatsetega" juba 1960ndatel aastatel Stanfordi ülikoolilinnaku lasteaias. Mischel ja tema kaaslased uurisid eelkooliealiste laste heaolu edasilükkamise faktoreid, toimetulekustrateegiaid ja enesekontrollimehhanismi toimimist ning arenemist aastakümneid. Neidsamu lapsi, kes 4-5aastaselt ootasid (või ei oodanud) 20 minutit, et saada mitte 1, vaid 2 kommi, jälgiti läbi terve kooliaja täiskasvanuks saamiseni välja ning jõuti järeldusteni, et varases lapseeas esinenud enesekontrolli mehhanismide kohta saab teha elukestvaid järeldusi.

Inimese tahtejõudu ja enesekontrolli on ekslikult peetud millekski muuks kui oskuseks, sest seda ei rakendata alati järjepidevalt. Oluline on mõista, et enesekontrolli kasutatakse ainult siis, kui selleks ilmneb piisav motivatsioon, kuid (nagu kõiki oskusi), saab enesekontrolli arendada!

Mischel jagab motivatsioonisüsteemi kaheks rääkides "kuumadest" ja "külmadest" ahvatlustest.

Kuumad ahvatlused (tegutse!) on seotud meie emotsioonide ja refleksidega, avalduvad lihtsamini ja võimenduvad stressiseisundis. NB! Väikelastel vanuses 0-6 eluaastat esineb ainult "kuum" süsteem.

Külmad ahvatlused (analüüsi!) on aeglased, läbimõeldud ja seotud enesekontrolliga. Näiteks ahvatlevat kooki nähes selle ära söömine on seotud kuuma refleksiga. Koogi söömise asemel endale meenutamine, et oled seadnud eesmärgiks 3 kilo alla võtta ja koogi söömine seab sind eesmärgist kaugemale, on külma süsteemi järgi toimimine.

Põhimõte, mida Mischel oma raamatus soovitab, on jahutada praegust ehk kuuma süsteemi ja soojendada hilisemat ehk külma - seda hoolimata east või ahvatlusest. Eesmärk võib tunduda esialgu keeruline, kuid ajaga õpib inimene (ka laps) uue käitumisviisi ära ja külm süsteem rakendub iseenesest, sest tekib harjumus.

Peamised järeldused, milleni Mischel jõudis, olid järgmised:

• Lapsed, kes jaksasid oodata suurema tasu nimel, olid tulevikus oma ettevõtmistes edukamad, neil olid paremad akadeemilised tulemused, vähem terviseprobleeme, aktiivsem ja sportlikum elu.
• Lapsed, kes andsid "kuumale" ahvatlusele järele ega oodanud suurema tasu nimel, andsid ka edaspidi kiiremini alla, nende akadeemilised tulemused olid madalamad ja esines suurem kalduvus ülekaalulisusele.
• Kuni 4-aastased lapsed valisid toimetulekustrateegiaks alati keerulisema variandi, töötades niiviisi endale vastu: näiteks soovisid nad maiustusi enda ees laual hoida, mitte lasta ära peita. Hiljem areneb lapsel eneseanalüüsioskus niivõrd, et ta oskab valida ahvatlusega toime tulekuks endale sobivama strateegia. Lapsevanemana on oluline seda endale keerulistes situatsioonides meenutada - laps ei oska alati ise endale parimat toimetulekustrateegiat valida! Seda peab neile õpetama.
• Iga edukalt oodata suutnud laps kasutas enese kontrollimiseks isikupäraseid meetodeid, kuid leiti 3 ühist aspekti: esiteks, endale seatud eesmärki ja tingimust tuli aktiivselt meeles pidada ja endale üle korrata; teiseks, eesmärgi poole liikumist ja edenemist tuli pidevalt analüüsida, jälgida ja teha vajalikke korrektuure oma käitumises, balansseerides oma tähelepanu eesmärgile suunatud mõtete ja kiusatust vähendavate meetodite vahel; kolmandaks, lapsed surusid alla eesmärgi saavutamist takistavad impulsid (maiustuse puudutamine, ahvatlusele mõtlemine).
• Optimistidel läks katse edukamalt kui pessimistidel. Lastel, kes tulevad positiivsest keskkonnast, on suurem eneseusk ja parem väljavaade "kuumadele" ahvatlustele vastu panna - keskkond ning ümbritsevad inimesed mõjutavad äärmiselt palju inimese enesekontrolli.

Kindlasti ei ole tegu absoluudse tõega ja Mischel on saanud oma teooria kohta ka üsna arvestatavat kriitikat, kuid mingi tõepõhi on asjal all küll. Lapsed vanuses 0-5 õpivad uusi oskusi kõige kiiremini, selles eas saadud edu ja enesekontrolli kogemused mõjutavad oluliselt, milline on inimese edasine tahtlikkus ja suutlikkus järjepidevalt oma eesmärkide suunas liikuda, kujundada välja optimistlikud ja realistlikud eduootused ning saada hakkama pingete, läbikukkumiste ning kiusatustega, mis on täiskasvanuelus paratamatud.

Lapseeas järk-järgult väljakujunev tulemuste kontrollimise ja mõjutamise tunne ning keskkonna (õpetajate, kodu, kaaslaste) optimistlikud ootused on siinkohal võtmetähtsusega. Õppides tasapisi oma keha, tundeid ja soove märkama ning analüüsima, anname lapsele kaasa oskuse elada hetkes ning tulevikus ka suurematele ahvatlustele kergemini vastu seista.

Kuidas lapses enesekontrolli arendada?

Lapsega võib teha neid samu heaolu edasilükkamise harjutusi: kui sa praegu sööd taldriku pudrust tühjaks, saab hiljem puuvilju (lemmikmängu mängida vmt). Kui sa praegu aitad mul mänguasjad ära koristada, saame hakata meisterdama / lähme õue jne. Aidates väikesel lapsel analüüsida, et tema otsustel on tagajärg ja seos, saab ta edaspidi ka ise ahvatlustele edukamalt vastu seista.

Soodustamaks lastes nii iseseisvust kui vastutustunnet, saame aidata neil varakult mõista, et neil on võimalus valida ja igal valikul on tagajärjed. Head otsused toovad kaasa häid tagajärgi, halvad halbu. Mida kiiremini areneb siis-kui analüüsioskus, seda paremini suudavad lapsed ise oma emotsioone ja tahtmisi kontrollida. Laps õpib läbi eeskujude, positiivses ja toetavas keskkonnas! Ema (vanema/õpetaja) enda enesekontrolli võime on kesksel kohal aitamaks väikelapsel suurendada tolerantsust enda sisekonflikti, "kuuma" ahvatluse ja ebameeldivuste suhtes.

Hea algatus, mis juba praegu lasteaedades levib, on Vaikuseminutid. Mindfulness (teadvelolek, ärksameelsus, teadlikkus) tehnikad ehk hetkes olemine (versus "autopiloodil" elamine) on kokkuvõtlikult kunst elada oma elu lahkelt ja uudishimulikult, praeguses hetkes ja hinnangutevabalt. Vältides seeläbi olukordi, millele tagasi vaadates võib öelda, et käitusin mõtlematult, emotsiooni ajendil - Misheli käsitluses "kuuma" süsteemi sunnil. Tänases kiires ning sooritusele orienteeritud maailmas on meelerahu ja emotsionaalne heaolu muutunud üha olulisemaks. Ka viimases PISA-testi analüüsis rõhutati, et esineb seos õpilase motivatsiooni ja ärevuse vahel.

Mida sagedamini me oma kui-siis tegevuskava harjutame, seda automaatsemaks see muutub ja seda vähem pingutust see nõuab. Laste puhul on oluline hoida stressitase võimalikult madal - need lapsed, kes üles kasvades pidevalt oma vanemate tülisid pealt kuulasid või keda eakaaslased kiusasid, pidasid "vahukommikatses" teistest vähem vastu "kuuma" süsteemi ahvatlustele.

Lapsevanematena oleme üsna tihti pealt näinud lapse pöördumatut jonnihogu, kui näiteks tema lemmik tass on kadunud ja ema valab piima mujale või lemmik saade ei alga tavapärasel ajal. Kuidas sellises olukorras lapse enesekontrollimehhanismi tööle lülitada? Mischel pakub lahenduseks, et laps peaks ise oma tähelepanu kõrvale juhtimisega hakkama saama. Juba alates esimesest eluaastast on täheldatud lapse võimet rakendada enda tähelepanu kõrvale juhtimise strateegiaid eemaldudes nii häda tegevatest tunnetest ja keskendudes meelelahutuslikele tegevustele. Vanemad võivad protsessile kaasa aidata öeldes näiteks, et laps keskenduks ootamise ajal mõnele muule lõbusale tegevusele (mõttes või päriselt).

Igal juhul on need lapsed, kes 4-5 eluaastaks juba mõned enesekontrolli mehhanismid pisikeste igapäevaste harjutuste läbi selgemaks on saanud, õnnega koos! Mischel aga lõpetab oma katse tõdemusega, et elu, milles on liiga palju rahulduse edasilükkamist, võib olla sama kurb, kui see, milles seda napib. Olgu meil kõigil piisavalt nutikust taibata, millal oodata rohkemate vahukommide järgi ja millal helistada kella ning lasta käesoleval hea maitsta! Kui me aga ei õpi välja arendama oma ootamise võimet, polegi meil võimalust valida..