Elis Seppius | Mõnikord on nii valus ja raske, et isegi pahandada ei jõua

Ainult vaatad ja mõtled, kuidas luua ja kaitsta seda habrast armastuse ruumi, kus lastel oleks hea kasvada?

Eile, kui koju jõudsin, istusid lapsed mehe arvuti ees. Mida nad sealt vaatasid, ei suutnud ma aga ära imestada. Avatud oli Youtube, kus totaka muusikatümpsu taustal sai näha kümneid minuteid pikki Minecrafti videoid. Raske ohkega ja protestide saatel videot sulgedes sain taas kord etendada ebameeldiva lõburikkuja rolli.

Millest värskes Peres ja Kodus veel juttu, saad lugeda SIIT

Pere ja Kodu saad tellida SIIT

Õhtul, pärast pikka päeva sõbranna juures mängimist ei suutnud noorem laps uinuda ja palus luba mu kõrval magada. Õhtu oli veninud meeletult pikaks, olin kohutavalt väsinud ja saatsin ta pikema jututa tagasi oma tuppa. “Imelik,” mõtlesin siis, “minu voodisse pole ta ammu küsinud.” Tütrele ta tuppa järele minnes leidsin eest lapse, kes enam oma hirmu varjata ei suutnud.