Meie suhte päris algusest on varsti möödas kümme aastat. Sellest ajast oleme Lauraga ametlikult koos olnud kuus aastat – kuus kõige ilusamat aastat minu elus.

Registreeritud kooselus kolm. Muide, ma ei uskunud viimase hetkeni, et meil võiks tekkida võimalus oma suhe registreerida. Ei julgenud loota. Kui see võimalus tekkis, läksime kabuhirmus seda kohe tegema, sest mine tea – äkki varsti jälle ei saa! Pärast läksime restorani. Mina olin nii ähmis, et unustasin sõrmuse sõrme pista. Miskipärast tundus see sel hetkel mulle nii kohutavalt traagiline, et suu tõmbus aina virilaks. Aga võib-olla olid süüdi hoopis rasedushormoonid, sest ootasin meie ühist last.

Hambaid kiristades meestega koos


Ma teadsin Laurat ammusest ajast. Suhtlesin pisut ta tollase tüdruksõbraga. Lauraga ei rääkinud ma küll kunagi, sest ta oli liiga lahe ja ma arvasin, et mina, elupõline nohik, tüütaksin teda. “Jah, sa küsisid mult alati – ja kuidas sinul siis läheb? –, endal pilk juba vilas mujale. Umbes nagu ema sõbrannadel, kui ma laps olin ja nad viisakusest minuga kaks lauset vahetasid,” väidab Laura mulle nüüd ja näib praegugi veel pisut solvununa.

On üks lause, mida mulle varem alailma korrutati – nii ilus tüdruk ja lesbi? Sa saaksid ju iga mehe! Üks naljatilk kasutas isegi väljendit – milline raiskamine! See vist vapustaski mind kõige enam. Et kui ilus tüdruk ei lähe mehele, vaid võtab naise, on see r a i s k a m i n e. Umbes nagu saaksingi päriselt olla täisväärtuslik ainult koos mehega. Et mul on võimalik end tõeliselt realiseerida ainult koos mehega. Viimastel aastatel olen seda ilujuttu küll vähem kuulnud. Mine tea, kas on oma jälje jätnud laste kõrvalt magamata ööd või on inimesed ära harjunud, et ma olengi lesbi. Ehk hakkavad mu varasemad suhted, meestega, sõpradel lihtsalt ununema.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid