Kui lihtne on olnud ühildada sportlaskarjääri ja pereelu?

Mitte kõige lihtsam. Kõige keerulisem on see olnud ilmselt abikaasale. Kodust äraolekut on palju ja isegi kui oled kodus, on iga päev kaks trenni. Imetlen neid, kes on saanud sportlastee alguses lapsi ja selle kõrvalt edukat karjääri teinud. Ise ma enam sportlane pole, vaid treener. Aga ka treenerina olen tihti laagrites. Kindlasti sõltub palju sellest, millised on taustajõud, kes aitavad lapsi hoida – vanavanemad. Minu abikaasa on sotsiaal­ministeeriumis võrdsus­poliitikate osakonna juhataja ja ka temal on palju tööd. Aeg, kui ta peab olema pikalt üksi lapsega kodus, sest mina olen spordilaagris, võib olla talle päris kurnav.

Kuidas sa võrdleksid oma praegust peret päritoluperekonnaga?

Veetsin lapsena palju aega maal vanaema juures. See on meil pojaga sarnane, sest ka Kristjan on tihti suviti minu vanemate kodus maal Vana-­Vigalas, on praegugi. Tal on minu emaga hea klapp ja ta jääb sinna meeleldi. Seal on suviti ka temavanused naabripoisid, kellega mängida. Suures pildis ma ei ütlekski, et meie lapsepõlvel on suur vahe.

Minu õnn oli omal ajal see, et meil oli hea üsna sarnases vanuses täditütarde ja -poegade kamp, kellega saime maal iga­suguseid asju teha. Mul oli äge lapsepõlv! Olen maalt pärit, palju oli hoovis mängimist. Tänapäeval on vanemad tihti kimbatuses – ei julge saata lapsi õue või metsa mängima, kardetakse, mis kõik võib juhtuda. Tänu sellele peame nende vaba aega rohkem sisustama trennidega, sest muidu nad ei saa piisavalt liikuda. Kui lubame neil selle asemel palju nutiseadmete taga olla, on hiljem suured probleemid.

Kui palju su vanemad sind karjäärivalikul suunasid?

Kindlasti nad üritasid suunata. Aga kõige suurem mõju on vanematel oma lastele siiski eeskuju kaudu. Lapsed tahavad ju meid matkida ja meie moodi olla. Kui nad näevad, et oleme sportlikud, siis nad saavad aru, et see on oluline osa elust. Kui millegagi tegeleda, siis on mõistlik lapsi sellesse kaasata. Mäletan, et kui võisin lapsena minna koos isaga korvpallitrenni, siis see oli ikka pidupäev. Mängida küll palju ei saanud, aga see-eest vaadata, kuidas suured mehed mängivad, ja kui treeningu lõpus anti mullegi võimalus mõneks minutiks liituda, siis oli see eriti magus.