KAIDI KARILAID | Ma tegin selle vea, et lihtsalt istusin ja kasvatasin lapsi

Lapsevanema päris ülesanne on hoopis õpetada last valikuid tegema.

Parim viis selle õpetamiseks on küsimuste esitamine. Küsimusi võiks esitada juba beebile. Küsime näiteks lapselt, mida ta soovib täna teha. Naljakas on seda küsida beebilt, ta ei oska ju vastata, aga ta hakkab energeetiliselt harjuma, et sa küsid. Ja see on väga tähtis.

Ma tegin selle vea, et lihtsalt istusin ja kasvatasin lapsi. Tegelikult kasvatavad lapsed meid. Kui me teadliku lapsevanemana oskaks näha märke, mida lapsed tegelikult on, siis me saaks lapselt nii palju õpetusi. Peame olema nagu laste seljatagused. Mis iganes ka juhtub, ei lähe sa tänitama. Sa oled seal, ükskõik kui suure jama sees ja ükskõik mis vanuses laps on! Sul pole mitte ühtegi hinnangut nende valikute kohta! Tehku nad siis kasvõi selliseid valikuid, mis võib-olla ajavad sind mõnikord hulluks. 

Kontakteeru korra oma vanematega. Tean, et paljudel on seal kibestumist, andestamatust, süüdistamist, halba tunnet, kurbust, üksijäetust. Võta vastu see informatsioon, võta vastu endas teadmine, et sinu vanemad on alati teinud parimaid valikuid, mida nad on osanud. Nad pole kunagi tahtnud sind tahtlikult eraldada, pole kunagi tahtlikult soovinud sulle halba, pole soovinud sind vähe armastada, pole tahtnud sulle liiga teha, vaid on parima kavatsuse juures soovinud sulle alati parimat. Kuidas see välja kukub? Vahel mitte nii, nagu on loodetud.

Ühel päeval on ikka nii, et ema ja isa sügaval sisimas soovivad, et sa oleksid õnnelik. See on emade ja isade kõige suurem tunne. Emade ja isade ülesanne on lubada lastel valida oma tee ja õpetada tegema valikuid nii, et kõik on võimalik.

Ma süüdistasin ennast, et ma pole piisavalt hea ema...