Värske isa teisele, peatsele isale: „Sünnitus on ropp ja rõve ning verd ja sitta lendab”

Mu läti vaarema olla öelnud, et sünnitus on nagu üks korralik kõhukinnisus. „Noh, mis see siis ära ei ole," mõtlesin seepeale mina. Aastaid hiljem selgus, et võrdlus kõhukinnisusega oli tõepoolest tabav. Ainult et proportsioon oli selline, nagu peaks endast maja väljutama.

Tagantjärele on mul raske meenutada sünnituse protsessi kui mingit väga ilusat kogemust. Muidugi välja arvatud see, et tore oli lõpuks sellele tüübile otsa vaadata, kes viimaste kuude vältel oma varbaid lollaka järjekindlusega mulle roietesse toppinud oli. Siiamaani imestan — mis jutt see selline on, et samal hetkel, kui laps rinnale pannakse, ununeb kogu valu ja vaev? Tunnistas ju üks sõbrannagi nii nädal pärast sünnitust: “Nad valetavad, kui ütlevad, et pärast seda pole enam valus!” Ja ometi, mõned aastad hiljem teist last oodates rääkis ta hoopis teist juttu. Ikka seesama laul, et valu läheb ju kohe meelest, kui seda pisikest imelist olendit näed, ja samas vaimus edasi.

Ilmselt tal läkski see valu meelest. Tõsi, mulle tundub, et selle valu unustamiseks tuli tal endaga kõvasti tööd teha. Ilmselt aitas teda siinkohal emaduse ümber kootav müüt, mille üks osa ongi see, et valu ununeb kohe. Sellest müüdist võib ka aru saada, sest sel hetkel, mil tõepoolest uus elu viimaks maailma on jõudnud, peaks kõik olema täiuslik, vähemalt üldiselt aktsepteeritud ühiskondlike parameetrite järgi. Ja valu (mäletamine) sellesse pilti ei sobi. Pealegi, mis mõtet on hirmutada naist, kes läheb sünnitama?

Tahes-tahtmatult sisendatakse meile tüdrukuks olemisest saati mingeid stsenaariume, mis justkui õpetavad, kuidas on õigesti, milline on asjade õige kulg. Ja neid tõdesid eriti ei vaidlustata. Raseduse, sünnituse ja emadusega on seotud eriti suur hulk müüte, millest üks on sünnituseprotsessis kogetava valu õilistamine. Ja eks tegelikult ongi sünnitusvalu üks väheseid valusid, millel on selle imeilusat tulemust arvestades mingi mõtestatud kaastähendus. Rääkimata sellest, mis juhtuks planeediga, kui sünnitamine oleks nii kerge, et võimaldaks kõigil ohjeldamatult uusi inimesi toota. Ent kui ühiskonnas valitseb arusaam, et mingi asi on õige, siis toob see paratamatult kaasa, et sellest erinevat peetakse valeks.

Nii kuulub miskipärast sellesse valu idealiseerimise komplekti ka hea toon uhkustada valuvaigistite kasutamata jätmisega. „Mina olin selline mehine naine, et sünnitasin ilma tuimestuseta,” ütles uhkelt üks lapsepõlvesõbranje. „Ah et kohe nii mehine?” küsisin talt vastu.

Olgu öeldud, et jätan kõrvale kõikvõimalikud meditsiinilised põhjused, millele valuõilistajad ja valuvaigistite vastased viitavad, vaid räägin puhtalt filosoofilisel tasandil. Ja ega mu mõttekäikudes ole midagi originaalset. Näiteks ajakirjanik Amy Tuteur viitab Piiblile, kus sünnitusvalu oli Evale karistuseks pattude eest. Režissöör Irene Lusztig aga leiab, et loomulikust sünnitusest rääkides jääb õhku kõlama mõte, et mõni teine moodus, näiteks ühel või teisel põhjusel valust loobumine, on ebaloomulik. Ning üldse, miks räägitakse loomulikust sünnitusest kui millestki, mis naisi tohutult vabastab, küsib Lusztig, väljendades sügavat kahtlust, et naised varasematel aegadel valust nii ülistavates terminites rääkinud on.

Valu õilistamise käigus ei mahu pildile ka need, kes ühel või teisel põhjusel pole saanud oma lapsi loomulikul teel ilmale tuua ning on pidanud tegema keisrilõike. Iga kord, kui kohtusime, jutustas üks sõbranna, kuidas kohe-kohe oleks laps välja tulnud — pea juba paistis — aga siis pööras poiss pea viltu ega mahtunud enam välja. „Oh, see oli väga tore! Kõik käis väga kiiresti ja kergesti! Ma vaatasin väikese peegliga, kuidas ta kõhust välja võeti, ja mees hoidis mul käest kinni,” jutustas ta väga idülliliselt. Ent pool aastat hiljem oli lugu äkitselt muutunud — tüdruk hakkas ootamatult nutma ja tunnistas, et tal on tunne, justkui oleks talt midagi ära võetud ning nagu ta ise oleks midagi totaalselt valesti teinud.

Samasugust emotsiooni olen kohanud mitme teise keisrilõike läbi teinud naise jutus. Ausalt öeldes on mul neist tõsiselt kahju. Mitte seepärast, et nad loomulikust sünnitamisest ilma jäid, vaid seepärast, et nad nüüd end nii petetuna tunnevad. „Mu onulaps sai sündides kohe närvivapustuse, sest emale tehti keisrilõige,” ütles üks tuttav pisut hukkamõistvalt. „Jah, nagu ema oleks ise tellinud selle,” tahtsin talle äsada, aga hoidsin end tagasi.

Ärge saage minust valesti aru — ma ei kadesta keisrilõiget, aga vaevalt mu laps nüüd seetõttu kuidagi õigemini ilmale tuli, et ma ta ise oma kehast välja pressisin. Lihtsalt valu kogemata jätmise või vähese kogemise pärast — olgu põhjuseks siis keisrilõige või valuvaigistid — kollektiivne süütunde tekitamine on täiesti uncool.

Nii et mis on selle pika jutu mõte? Ilmselt see, et lapse sünd on tõeliselt tore asi, aga mis asja sellest valust nii hirmsasti õilistada? Lausa nii, et need, kes sellest ilma jäävad, seda taga kadestama hakkavad. Just selle valu loomulikkusele apelleeritaksegi sageli sünnitusest rääkides. Valu — või naturaalne piin — ei tohiks aga olla eesmärk omaette. Nagu vastas üks värske isa teisele, peatsele isale: „Sünnitus on ropp ja rõve ning verd ja sitta lendab.” Ehk siis mis seda sünnituse protsessi ikka nii väga mütologiseerida. Tore lihtsalt, kui laps lõpuks käes!

Aga siinkohal meenub mulle hoopis üks teine proua, kes pikalt loomulikuks sünnituseks valmistus. Käis joogas, tegi iga päev hingamisharjutusi, võttis sünnitusmajja kaasa küünlad ja Pärdi plaadi. Aga kui valud kohale jõudsid, röögatas esimese asjana: „Valuvaigistit, raisk!” Ja on siiamaani rõõmus. Ning mina koos temaga. Sest miks ma muidu pärast paari klaasi veini alati härdaks jään epiduraalanesteesia leiutamise auks toosti tõstan.

Allikas: Feministeerium