Nii on Ingrit teinud üle kuue aasta, iga päev, vahel mitu korda päevas. Samuti puhastab ta tütart üle keha sealt, kuhu pärast villi purunemist on tekkinud haav. Tüdrukute isa Sander (31) töötab Rootsis ega saa pidevalt toeks olla.

Arstid nõutud


Kui Cassandra ühel kenal detsembripäeval sündis, ei osanud ta vanemad midagi halba aimata. Cassandra paistis täiesti terve tüdruk. Tõsi, kui ema tirtsu lähemalt uuris, avastas ta kolmel imetillukesel näpul vesivilli. Kui ta neid sünnitusmajas arstile näitas, rehmas too käega: ju lutsis beebi emaüsas näppe!

Kodus villid paraku ei kadunud, vaid neid lisandus – kõigepealt kõrvalestale ja siis juba igale poole. “Kui ühele käele tuli vill, siis kohe ka teisele. Samamoodi oli jalgade ja ülejäänud kehaga, kõik käis sünkroonis,” kirjeldab ema haiguse kulgu.

Ingrit otsis abi arstidelt, kes olid aga nõutud. Beebile tehti ohtralt analüüse ja teste, kuni Cassandra kolmandal elukuul selgus geeni­testide põhjal tõde – tüdruk põeb üliharuldast nahahaigust bulloosset epidermolüüsi. Haigus on nii harv, et seda põeb maailmas üks inimene miljonist ja Eestis on selle tõvega lapsi kaks. Selgus ka, et nii Ingrit kui ka Sander kandsid enda teadmata haiget geeni. “Oleks seda aimanud, saanuks raseduse ajal lapsel tõbe diagnoosida,” ohkab Ingrit. “Aga me ei mõtle, mis kõik oleks võinud olla. Kui nii juhtus, järelikult pidi nii minema!”