Süümepiinu tekitav ülestunnistus: mulle ei meeldi mu laps. Ootan alati hirmuga järgmist apokalüptilist jonnijoogu
Mul on probleem, millest ma kellegagi rääkida ei julge. Mulle ei meeldi mu 5-aastane tütar. Kas ma armastan teda? Jah. Kuid kas see on armastus, millest kõik emad nii härdalt räägivad? Ei. Mul oli kohutav rasedus ja kohutav sünnitus. Esimest korda ilmavalgust nähes pistis ta röökima ning pole tänini vait jäänud. Ma ei tundnud temaga mitte mingit sidet ja isegi pärast seda, kui gaasivalud lõppesid, jätkusid uneprobleemid, toidu tagasiheide, seedeprobleemid ja lohutamatu nutt. Teda polnud võimalik millegagi õnnelikuks teha.
Minus tekitas trotsi ning imestust asjaolu, et kõik teised inimesed mu ümber ahhetasid järjepidevalt, kui armas ta on. Ma ei suutnud iial seda hetkelist armsust usaldada, kuna ootasin hoopis alati hirmuga järgmist apokalüptilist jonnijoogu. See oli nagu vägivaldne suhe, millest võimatu eemalduda — kui last polnud läheduses, igatsesin ta järele väga, ent kui ta oli kõrval, soovisin alati põgeneda.