Kurvalt tõdesid nad, et parim lahendus on lahku minna. Ainuõige lahendusena leidsid nad, et Lukas(8), Leena (11) ja Miia (13) jäävad elama vanasse koju ning ema-isa hakkavad nädala kaupa nende juures elama. Ema koduks sai lastevabal ajal väike üürikorter, isa ostis uue elamise.

Kas see toimib?


“Selline mudel, kus lapsed jäävad pärast lahutust vanasse koju, on levinud Skandinaavias. Põhjamaade psühho­loogide meelest on see lastele kõige vähem traumeeriv. Kuulsime sellest Kristjaniga kunagi perekoolitusel ja arutasime, et kui vaja, pooldaksime ka ise sellist elu­korraldust,” räägib Olivia.

Kui lahutus ukse ees, oli naine aga skeptiline – kas meil ikka toimib süsteem, kus jagame lapsi võrdselt? “Kahtlesin, kas Kristjan suudab ja tahab hoida oma õlul nädal järjest kõike koduga seonduvat: laste kooliasju, koristustöid, kokkamist jne. Olin kodus siiani kõike ise hallanud.” Naine üllatus, kui selgus, et ta eksis. “Kristjanil kulus sisseelamiseks veidi aega, ent ta hakkas tõesti majapidamist korraldama. Viis end kodu- ja lasteasjadega kurssi ning ongi nüüd lastenädalatel number üks inimene, kes nende murede ja rõõmudega tegeleb.”

Olivia tunnistab, et talle on uus elukorraldus isegi kergendus. Ta ei mäletanud enam, millal sai viimati kohvitassiga teleka ette istuda ja seriaali vaadata. Ikka oli ta vajunud õhtuti voodisse nii, et iga lihas oli väsimusest nõrkemas. Nüüd on tal vahepeal võimalik üksi olla ja lihtsalt puhata.

Uusi silmarõõme kummalgi pole, küll käivad nad vahel kohtamas. “See on vist asi, mida inimesed kõige rohkem küsivad: mis saab meie elukorraldusest siis, kui uued kaaslased leiame?” muigab Olivia. “Lasen aga asjadel kulgeda. Kui armastus peale tuleb, arvestab kaaslane sellega, milline mu elu ja kaasas olev pakett on. Kui talle mu pakett ei sobi, pole see järelikult armastus!”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid