Üsna ehmatav ­kogemus on ka Hannal (31), kelle tütar Lotta (2 a 2 k) ärkas pool aastat tagasi sügavast unest, jäi üksisilmi toanurka vaatama ja puhkes hüsteeriliselt nutma. Hanna teab, et kunagi oli selles nurgas pimik, kus ilmutati fotosid. “Miski Lotta käitumises reetis, et ta näeb seal midagi, mida mina ei näe,” räägib Hanna. 

Millest Pere ja Kodu augustinumbris veel juttu, loe SIIT

Paar ööd hiljem kordus sama­sugune olukord: Lotta ärkas une pealt ja jäi vaatama emast mööda, kuid seekord puhkes naerma ja hakkas nagu kedagi jäljendama. 

Kui esimesel korral kahtlustas Hanna, et ju ilmutas tütrele end vanavanaisa, vanavanaema või vanaonu, siis ühel hetkel tekkis tal selgus, et see on 28 aastat tagasi surnud, samas majas elanud onu. “Mu onule meeldis pildistada. Esimesel õhtul vaatas aga laps just pimikukohta. Pealegi hakkas Lotta ootamatult ütlema “onu”, kuigi me polnud seda sõna kasutanud.” Ka välimuse kohta jah- ja ei-küsimusi esitades sai Hanna kinnitust, et tegu on onuga. Asi läks aga veelgi kummalisemaks.