Eesti lesbide beebibuum ja igapäevane hirm elu pärast | Vankriga jalutavad emad saavad sõimata, käru lõhutakse öösel trepikojas ära
(1)“Ja oh issand, kuidas ma sellest kõigest unistasin! Et mul oleks tavaline pereelu. Pühapäevahommikused pannkoogid ning kisa ja käraga lasteaeda minevad lapsed," kirjutab kolme lapse ema Kristiina (35) Peres ja Kodus. "Sama palju kui samast soost kallimat olen ma siin elus tahtnud ainult last. Nüüd tekitab see meeletult ärevust. Kas meil Eestis on ikka turvaline luua pere ja kasvatada lapsi?"
Last tahtsin ma täiesti meeleheitlikult. Sel määral, et kui meie unistus kohe ei realiseerunud, ei suutnud ma tänaval vaadata ei lapseootel ega väikeste titadega naisi. Kibe klomp tõusis kurku. Ja siis see lõpuks juhtus. Lahke arsti ja spermadoonori abiga – meil õnnestus sättida oma asjad nõnda, et lapsed sündisid üsna lähestikku. Saime mõlemad rasedad olla. Me jõudsime lapsi isegi vastastikku rinnaga toita – mina oma naise Laura (35) sünnitatud last ja tema minu sünnitatut.
Millest Pere ja Kodu augustinumbris veel juttu, loe SIIT
Me registreerisime kooselu, sest varsti äkki enam ei tohi. Ja loomulikult lapsendasime kiiresti teineteise lapsed ära. Ikka sellesama hirmu pärast, et äkki varsti enam ei saa. Aga mina ju tahan olla seaduse ees ka nende laste ema, kes ei ole tulnud minult, kuid on minu peres. Ma tahan seda privileegi ja kohustust nende eest vastutada. Mitte ainult päriselus, vaid ka paberil.
Midagi pole kunstlikku
Laura nimi on riigiportaalis paigutatud minu sünnitatud lapse isa lahtrisse ja mina omakorda seatud isaks tema omale. Osad poliitikud leiavad, et sooneutraalne “vanem” lahtris ohustab meie rahva edasikasvu. Kuidas, seda ma ei tea, sest meie samast soost sõprade hulgas on tõeline beebibuum! Võiksin vabalt üles lugeda mitukümmend värsket ema ainuüksi viimastest aastatest.
“Kas te sellele olete mõelnud, mis saab lastest siis, kui te lahku lähete?” küsis kohtunik. Lapsed olid meil kaasas ja magasid turvahällides. Oleme, noogutasime meie. Me võime lahku minna, aga kõik lapsed on ikka meie lapsed.
Vahel olen Laurale öelnud, et peaksime võtma ühise perekonnanime. Muidu on igal lapsel ise nimi – esimesel lapsel Laura eksmehe nimi, teisel minu nimi ja kolmandal Laura nimi. Nüüd aga paigutab minister Solman tõsimeeli kriminaalid ja samast soost vanemad ühele pulgale ning tahab keelata nimevahetuse, sest tema arust tekivad niimoodi kunstlikud perekonnad. Kuidas meie perekond kunstlik on? Kunstlik viljastamine ei tee ju meie perekonda kunstlikumaks, sest ka paljud heterod kasutavad seda võimalust last saada.
Üks minister ütleb, et kui last koolis kahe ema pärast kiusatakse, peab see laps kasvatama paksu naha. Ja teine minister soovitab meiesugustel hüsteerikutel Kanadasse kolida. Miks just Kanadasse, ma ei tea, aga ausalt öeldes ei tundugi see nii halb variant. Miks me peame siin olema, kui meid ei taheta?
Nii ilus ja ise lesbi!
Ma mõistsin juba 16aastaselt, et mulle meeldivad tüdrukud rohkemgi veel kui poisid. Tagantjärele tean öelda, et enamik mu suhetest meestega ei olnud head. Võib-olla oligi asi selles, et ma ei pidanukski meestega koos olema? Aga ma olin, hambaid krigistades ja sageli oma elu vihates.
