Millest Pere ja Kodu augustinumbris veel juttu, loe SIIT

Me registreerisime kooselu, sest varsti äkki enam ei tohi. Ja loomulikult lapsendasime kiiresti teineteise lapsed ära. Ikka sellesama hirmu pärast, et äkki varsti enam ei saa. Aga mina ju tahan olla seaduse ees ka nende laste ema, kes ei ole tulnud minult, kuid on minu peres. Ma tahan seda privileegi ja kohustust nende eest vastutada. Mitte ainult päriselus, vaid ka paberil.

Midagi pole kunstlikku

Laura nimi on riigiportaalis paigutatud minu sünnitatud lapse isa lahtrisse ja mina omakorda seatud isaks tema omale. Osad poliitikud leiavad, et sooneutraalne “vanem” lahtris ohustab meie rahva edasikasvu. Kuidas, seda ma ei tea, sest meie samast soost sõprade hulgas on tõeline beebibuum! Võiksin vabalt üles lugeda mitukümmend värsket ema ainuüksi viimastest aastatest.

“Kas te sellele olete mõelnud, mis saab lastest siis, kui te lahku lähete?” küsis kohtunik. Lapsed olid meil kaasas ja magasid turvahällides. Oleme, noogutasime meie. Me võime lahku minna, aga kõik lapsed on ikka meie lapsed.

Vahel olen Laurale öelnud, et peaksime võtma ühise perekonna­nime. Muidu on igal lapsel ise nimi – esimesel lapsel Laura eksmehe nimi, teisel minu nimi ja kolmandal Laura nimi. Nüüd aga paigutab minister Solman tõsimeeli kriminaalid ja samast soost vanemad ühele pulgale ning tahab keelata nimevahetuse, sest tema arust tekivad niimoodi kunstlikud perekonnad. Kuidas meie perekond kunstlik on? Kunstlik viljastamine ei tee ju meie perekonda kunstlikumaks, sest ka paljud heterod kasutavad seda võimalust last saada. 

Üks minister ütleb, et kui last koolis kahe ema pärast kiusatakse, peab see laps kasvatama paksu naha. Ja teine minister soovitab meiesugustel hüsteerikutel Kanadasse kolida. Miks just Kanadasse, ma ei tea, aga ausalt öeldes ei tundugi see nii halb variant. Miks me peame siin olema, kui meid ei taheta?

Nii ilus ja ise lesbi!

On üks lause, mida mulle varem alailma korrutati – nii ilus tüdruk ja lesbi? Sa saaksid ju iga mehe!  Viimastel aastatel olen seda ilujuttu küll vähem kuulnud. Mine tea, kas on oma jälje jätnud laste kõrvalt magamata ööd või on inimesed ära harjunud, et ma olengi lesbi. Ehk hakkavad mu varasemad suhted, meestega, sõpradel lihtsalt ununema.

Ma mõistsin juba 16aastaselt, et mulle meeldivad tüdrukud rohkemgi veel kui poisid. Tagantjärele tean öelda, et enamik mu suhetest meestega ei olnud head. Võib-olla oligi asi selles, et ma ei pidanukski meestega koos olema? Aga ma olin, hambaid krigistades ja sageli oma elu vihates.

Laural oli veel keerulisem. Tema tuli ära suhtest, kus tal oli mehega väike laps. Ja mees ei tulnud sellega toime, et Laura lõpuks ikkagi naise juurde läks. Mehe äkkvihahood ja jõudemonstratsioonid olid vahepeal meie elu igapäevane osa.