Emaks sündimise rituaal
Sünnitoetajad ehk doulad Aale-Triinu Sonn (44) ja Gertrud Treumund (25) leiavad, et meie kultuuriruumis on siiani väga levinud kujutlus vaprast nõukogude naisest, kes kõigega üksi hakkama saab – olgu selleks naela seinalöömine, kolme lapse kasvatamine, kas või imetamine ja sünnitusjärgne taastumine. Mitte alati ja igal pool pole aga nii olnud. Sünnitanud naine on ikka vajanud teiste naiste hoolt ja tuge, ent ka poputamist ja hellitamist.
Pärast iga sünnitust leiab naine end uuest rollist. Isegi kui tal oli juba kolm last, siis nelja lapse ema on ta esimest korda. Esiklapse sünd keerab aga maailma pahupidi. Gertrud jutustab kurbadest kogemustest naistega, kes leiavad end pärast emaks saamist võõrast ja hirmutavast olukorrast. “Esimesed nädalad elad veel üle – mees on kodus, vanavanemad käivad beebit imetlemas, sõbrannad tunnevad huvi ja soovivad õnne. Siis aga lähevad kõik oma eluga edasi ja noor ema jääb beebi ja tosinate küsimustega ihuüksi.”
Rituaal kahe maailma vahel
Sünnitoetajad pole Eestis pikalt tegutsenud, kuid üha enam teadvustatakse, et psühholoogiline tugi võib tagada loomulikuma ja kergema sünnituse ning aitab muu hulgas taastuda ja ennetada sünnitusjärgset depressiooni. Sünnitoetaja roll ei pruugi aga lõppeda sünnitusega. Ta aitab ka sünnikogemust läbi mõtestada, õiget imetamisasendit leida ja keha taastada.
Üks huvitav asi, millega sünnitoetajad tegelevad, on kookonhoolitsus ehk naise “mähkimine”. Tegu on Mehhikost pärit tavaga, millele leidub alternatiive mujalgi maailmas. Riituse filosoofiline taust näeb sünnitust kui naist lahtitegevat kogemust, mistõttu tuleb ta pärast ka sulgeda ja kokku sõlmida.