Pärast iga sünnitust leiab naine end uuest rollist. Isegi kui tal oli juba kolm last, siis nelja lapse ema on ta esimest korda. Esiklapse sünd keerab aga maailma pahupidi. Gertrud jutustab kurbadest kogemustest naistega, kes leiavad end pärast emaks saamist võõrast ja hirmutavast olukorrast. “Esimesed nädalad elad veel üle – mees on kodus, vanavanemad käivad beebit imetlemas, sõbrannad tunnevad huvi ja soovivad õnne. Siis aga lähevad kõik oma eluga edasi ja noor ema jääb beebi ja tosinate küsimustega ihuüksi.”

Rituaal kahe maailma vahel


Sünnitoetajad pole Eestis pikalt ­tegutsenud, kuid üha enam teadvustatakse, et psühholoogiline tugi võib tagada loomulikuma ja kergema sünnituse ning aitab muu hulgas taastuda ja ennetada sünnitusjärgset depressiooni. Sünnitoetaja roll ei pruugi aga lõppeda sünnitusega. Ta aitab ka sünnikogemust läbi mõtestada, õiget imetamisasendit leida ja keha taastada.

Üks huvitav asi, millega sünnitoetajad tegelevad, on kookonhoolitsus ehk naise “mähkimine”. Tegu on Mehhikost pärit tavaga, millele leidub alternatiive mujalgi maailmas. Riituse filosoofiline taust näeb sünnitust kui naist lahti­tegevat kogemust, mistõttu tuleb ta pärast ka sulgeda ja kokku sõlmida.

Etnoloogilisest vaatevinklist võib kookonhoolitsust pidada initsiatsiooniks. See on pärimuskultuurides levinud siirderiitus, mis aitab lõpetada ühe eluetapi ja alustada teist. Samuti võib initsiatsiooniks pidada pulmi, matuseid, koolilõpetamisi jm. “Pulmade puhul me ju tahame, et kõik oleks ideaalne. Miks siis teist sama olulist sündmust – lapse sündi – nii uhkelt ei tähistata?” küsivad Aale-Triinu ja Gertrud.