Mina olin näiteks lapsepõlves tõeline poisstüdruk. Ning olen tegelikult siiani. Mul oli vanem vend, me elasime maal ja mul polnud ümbruses ainsatki tüdrukut, kellega mängida. Ometi on minu 9- ja 7-aastased tütred pealaest jalatallani printsessid ja mul pole õrna aimugi, kust see tuleb. Ma jälgin nende printsessimänge ja meenutan, kuidas mulle meeldis hoopis jalkat taguda. Näen neid mu meigisahtlist asju näppamas ja mõtlen, kui palju odavam ja lihtsam oleks see, kui nad selle asemel põllule sitikaid otsima läheks. Kui teen näiteks ettepaneku, et Ken võiks Barbie’ga rääkida millestki muust kui välimusest, naerdakse mind välja. Kui teen ettepaneku mõnd pallimängu proovida, tüdinevad nad sellest paari minutiga ning jätavad mind üksinda õuele seisma nagu mõne nohiku, kes klassi kõige populaarsemate tüdrukute seltskonnast välja praagitud. Nende suhted teiste lastega on risti vastupidised sellele, mida enda lapsepõlvest mäletan — esineb palju solvumist, draamat, konkureerimist ja õelutsemist. Selle kõigega on väga raske suhestuda.

Ometigi olen ma pühendanud lõputult unetunde sellele, et mõista nende armastust muinasjuttude, tantsunumbrite ja värviliste riiete vastu ning olen seeläbi õppinud imetlema nende maailmanägemust ning avatust ja muutunud seeläbi paremaks inimeseks. Mu tütardel on võime kohaneda, millesarnast minul iialgi polnud. Nad näitavad oma tundeid välja ega kapseldu nagu minul, mu vanematel ja vanavanematel kombeks oli. Kui neil on mingi mure, tulevad nad sellest kohe mulle rääkima, kui neil on abi vaja, siis nad küsivad. Neil on anded, millest mina võisin omal ajal ainult und näha. Üks neist on andekas võimleja ja teine laulab nagu ingel, kuigi minul palusid nad mõlemad juba õige pisikestena unelaulu laulmisest hoiduda ning mu puudlik paindlikkus ei võimalda mul isegi algajate joogatunnis osaleda. Olen täiesti kindel, et neil seisab ees äärmiselt helge tulevik. Ometi mõtlen pidevalt poolnaljaga, et äkki nad läksid ikkagi sünnitusmajas vahetusse?