Juba 1,5-aastaselt läks tüdruk lasteaeda, kus talle väga meeldib — ta on väga seltskondlik. Seal mängib ta teiste lastega kõiksuguseid mänge, ka mänguasjad on siis tema sõbrad. Aga kodus ei puutu ta ühtegi lelu. Praegu on suvi, olen lapsega kodus ja päevast-päeva kõlab: „Emme, tule!”, „Emme, ära mine ära!”, „Emme, sina oled kiisu, mina olen kutsu!" Palun mind mitte valesti mõista — tean suurepäraselt, et lapsega tegelemine ja koos olemine on väga oluline! Ma suurima heameelega joonistan temaga koos, meisterdan, kleebin, lõikan, laon klotse, paneme puslet kokku, kondan metsas… aga kas tõesti on vaja seda teha terve lapse ärkveloleku aja? Ühest küljest tunnen iga päev, et selline lapse taktikepi all elamine hävitab ja, kole küll öelda, aga ahistab mind. Teisest küljest on tõsisasi ka see, et kõik kodused tööd jäävadki tegemata, kuna üritan öelda „ei” asemel „jaa”. Peenrad aga kasvavad järjest enam rohtu ja puhkamisest ei unista ma enam ammu.

Olen mures lapse käitumise pärast — miks ta sedasi klammerdub?

Mul on ema, kes saab last mõnikord hoida, kui oma tegemistega väga ummikus olen. Saan lapse ka issi hoolde anda. See polegi probleem. Aga olen mures lapse käitumise pärast — miks ta sedasi klammerdub? „Emme, tule mängumajja!”, kõlas ükskord lapse poolt. Vastasin, et panen pesu kuivama ja siis tulen. Sellele järgnes suur nutt. Ma siiski viisin pesu kuivama, olgugi et lapsele see ei meeldinud. Seega, ma olen proovinud erinevaid lähenemisviise. Ma olen talle rahulikult püüdnud selgitada, et vahel on tal vaja üksinda mängida. Olen olnud konkreetne ja siis, kui katus täiesti ära sõidab, olen ka lapse nähes nutma puhkenud, sest lihtsalt enam ei suuda. Ma olen juhatanud talle ka mängu kätte — andnud klotsid, autod, ehitanud parkla, et ta saaks sealt ise jätkata. Ei toimi. Kui ma ka juures olen, kestab mäng maksimaalselt 10 minutit ja on juba vaja midagi uut välja nuputada. Niipea, kui vaibalt püsti tõusen, kaob lapsel huvi.

Usun, et ma saaksin kõik oma toimetused tehtud, saaks puhatagi, kui ma lapsele nutiseadme kätte annaks. Aga seda ma ilmselgelt ei tee. Ainuke päästja on ETV2 multifilmiprogramm, mille ajal teen tavaliselt õhtusööki ja, andke mulle palun andeks, aga joon oma hommikukohvi. Need on minu ainukesed päästvad hetked, sest õhtul algab magama minemise trall, mis kestab 1-1,5h. Raamatud ja unejutt pole kusjuures selle aja sisse arvestatud. Kogu protsessi juures, mida saadab lõputu vähkremine, pean olema kohal kuni ta uinub. Vastasel korral võtab see tunduvalt kauem aega ja õhtusel ajal pole mul lihtsalt enam jõudu, et lõpmatuseni teda voodisse tagasi kupatada, seega olen tema kõrval. Olgu veel öeldud, et magama jäämine on olnud suur probleem juba beebieast saadik ning praegugi pole kellaajal ega väsimusastmel tähtsust, uinumine võtab alati kaua aega.

Õhtul algab magama minemise trall, mis kestab 1-1,5h

Kui ma lapse toast õhtul lõpuks tulen, käin pesus ja vajun voodisse. Jõuan veel vaid mõelda, et oli taaskord selline päev ja mõnikord tunnen hirmu uue päeva ees. Ja juba ma uinun. Tunnen hirmu tuleviku ees — kas minu tütre lapsepõlvest jääb mulle tõesti vaid negatiivne mälestus? Et oli väga raske aeg ja seetõttu head ei suudagi meenutada? Mis võib sellist käitumist põhjustada? Kuidas saada laps aeg-ajalt iseseisvalt mängima? Vastused neile küsimustele päästaks ilmselt minu mälestused.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid