Noor isa kardab, et ei näegi lapse kasvamist | Kuidas küll ülemuste valvsa pilgu all oma laste elust rohkem osa saada?

Alljärgnev kiri on ühe väikese poisi isalt, kes sooviks olla piisavalt julge, et ennast maksma panna ja küsida töölt rohkem vaba aega perega veetmiseks.

Kui õhtul koju tulen, jookseb poeg mulle vastu ja klammerdub sääre külge isegi enne, kui päriselt uksest sisse jõuan. Tal on juba pidžaama seljas ja magamaminekuaeg käes. Võtan poja sülle, annan ta väikesele ninaotsale musi ning asun kuulama abikaasa päevakokkuvõtet. “Me tegime täna nii palju põnevaid asju,” ütleb ta ning teeb täieliku ülevaate kõigist tegemistest — võimlemine, muusikatund, uue pusle kokkupanek, mõned uued tähed ning edukas päev ilma mähkme ja lutita.

Iga selline "raport" torkab mu südamesse väikese haava. Kuigi mul on väga hea meel, et mu fantastiline naine meie poja kasvatamisega nii hästi hakkama saab, olen kade, et ta sai jälle näha ja kogeda midagi esimest korda. Tunnen kurbust, et mina ei saanud kohal olla. Jah, ka meestel on beebisüümekad, ka nemad tahaksid kodus olla, kuid neil väljendub see veidi teisiti kui naistel. Selline süütunne koosneb erinevatest komponentidest ning seda serveeritakse külmalt.

Näiteks muretsen ma selle pärast, et mu poeg kasvab üles keskkonnas, mis kinnistab tema jaoks soorolle — ema kodus, isa tööl. See võiks vabalt olla vastupidi. Mulle ei meeldi, et olen osa sellest masinavärgist. Eriti kuna mu naine on öelnud, et ta sooviks hea meelega tööle naasta. Ma sooviksin väga, et soorollid areneks võrdsuse suunas, kuna sellest lõikaks kasu nii isad kui emad. Meie kõigi lapsepõlves sedavõrd loomulikuna tundunud isade kuvand pere peamise toitjana ning emade kuvand koduperenaisena on tänapäevapäeva maailma kontekstis oma aja ära elanud.

Ma tõesti usun siiralt, et abielu on võrdsete partnerite liit ja mida rohkem naised end kehtestavad, suuremat palka küsivad ning klaaslagesid purustavad, seda parem ka meile, isadele. Sest on ju tegelikult lapse saamise juures kõige valusam see, kui pead kõigest mõne nädala möödudes tagasi tööle tõttama. Emasid peetakse ühiskonna poolt endiselt peamisteks hoolitsejateks, isasid aga teisejärguliseks.

Nii olengi märganud, et meeskolleegi teadaanne isaduspuhkusele jäämisest põhjustab leebet šokki. Kui keegi soovib aga näiteks lahkuda töölt varem, et minna lapse spordivõistlustele, ei pea ta midagi põhjendama. Kui minu abikaasa palub mul vahel ise beebi arsti juurde viia, küsitakse häbematult: "Milleks su naine seal kodus on siis?" ning ma tunnen pidevat süüd, et ei saa olla oma pere jaoks rohkem olemas ning austada oma naise ambitsioone edasi õppida ja tööle naasta.

Mina näen lapse kasvatamist koostööna, mis sujub ülesannete õiglase jaotuse ning teineteise võimalikult vähese süüdistamise toel. Me jagame sama kogemust, oleme paindlikud ning mõlemad oma lapsele võrdselt asendamatud. Nüüd, mil ka riik on isadele võimaldanud mugavama vanemapuhkusele jäämise, oleks vaja veel ainult seda, et ka tööandjad sellest aru saaks. Ajad küll muutuvad, ent kombed jäävad.

Kuidas küll tirida oma ülemusi tänapäeva, et mitte olla uue aja isa kiviaja töökeskkonnas? Kuidas küll ülemuste valvsa pilgu all oma laste elust rohkem osa saada? Kuigi naistele makstakse vähem palka, siis meestelt oodatakse suuremat kohalolu. See on seksism!

Allikas: Motherly