Muta traktori seljas
“Nüüd ma olen päriselt puruvana,” lausub Katrin Karisma-Krumm (72) pidulikult, olles ilmselgelt oma uue staatuse – puruvanadeks kutsutavat peale putukate Katrini sõnutsi Lõuna-Eestis ka vanavanaemasid – üle väga õnnelik. 3. august oli talle selle suve kõige ilusam päev. “Ma ju teadsin, et see varsti juhtub, aga kui see ühel hetkel käes oli, oli see lihtsalt imeline,” tunnistab Katrin. Ta oli poeg Ivole (49) tol päeval helistanud hoopis muu jutu pärast, kui sai ootamatu õnnitluse osaliseks: “Palju õnne, vanavanaema!” Hetkeks end kogunud, vastas Katrin pojale: “Palju õnne, vanaisa!”
Lauljannast näitleja kodu Kloogarannas hingab augustilõpu meeleolus. Kasvuhoone on tomatitest pungil, lopsakas piparmündipeenar levitab kirbet aroomi üle aia. Pilgeni kaunu täis hernepuhmas toetub keppidele, kaks eelmisel aastal istutatud noort õunapuud on värvunud viljade all lookas. “Ometi pole siin viljakat mulda ega midagi – ainult puhas liiv mullakihi all,” imestab Katrin oma teletupsumaad meenutavas avaras aias ringkäiku tehes. “Kui ma ei oleks näitleja, oleksin ilmselt aednik,” lausub maaelu nautiv parimais aastais proua.
See, et võime elada nii, et näeme oma lapselapselapsi, on Katrini arvates nii suur asi. “Vähe sellest, et vanavanaema on elus, ta käib veel isegi tööl – see on reaalsus, mis alles peab jõudma inimeste teadvusesse!” Ega ta isegi pole selle uue staatusega veel harjuda jõudnud. Natuke pelgab sedagi, kas lapselapselaps ikka edaspidi ka vahel ema juurde jõuab, sest eks vanavanemadki tahavad lapsukese elust osa saada. “Aga küllap ma lähen siis ise talle külla,” on tal varuplaan olemas. Meie külaskäigu ajal võtab Katrin sel hetkel alles kahenädalase Mila endale esimest korda sülle, hoides teda käes nagu tõelist varalaegast – õrnalt ja hellalt. “Oi, ma enam üldse ei mäleta seda pisikese beebi tunnet,” õhkab ta.
