Soovitan kõigile Tartu Ülikooli e-kursusi, näiteks „Programmeerimisest maalähedaselt“. Läbisin lapseootuspuhkuse ajal ka kaks järgnevat kursust ja olin ülioptimistlik IT-valdkonnas terendavate karjäärivõimaluste suhtes. Läbisin veebis programmeerimise aluste kaks kursust ning sooritasin kontrollitud oludes sisseastumiskatse ning mind Tartu Ülikooli vastu. Siis aga meenus mulle, kuidas mu IT-valdkonnas töötava mehe suvepäevade ajal räägiti ülihalval toonil lapsehoolduspuhkusele jäänud naiskolleegidest. Et nad jäävad lolliks. Et kui nad tööle tagasi tulevad, ei tea nad midagi. Ometi olin mina — nagu ka paljud teised — alustanud lapsehoolduspuhkuse ajal enese täiendamist, mida tavatöö ajal paljud ettevõtted isegi ei paku. Ma hoidsin ka kahe eelmise lapsehoolduspuhkuse ajal end töö ja erinevate eneseharimise võimalustega kursis!

Kokkuvõttvalt: mina, kolm korda lapsehoolduspuhkuse ajal olnu, ei leia, et lapsehoolduspuhkus Eestis oleks ebanormaalselt pikk. Ma leian pigem, et karuteene on see ettevõtetele endile, kes kannavad lapsehoolduspuhkusele jäänud naised niisama lihtsalt maha. Neid naisi, kes on kvalifitseerunud targad ja täieõigulikud töölised, peetakse ühtäkki tühisteks. Selliste kirjatükkide ja isikliku kogemuse valguses — miks peaks ma ise tahtma või soovitama oma kahel tütrel tulevikus IT-valdkonna õppima minna? Äkki ka nemad saavad kunagi lapsi ja muutuvad seetõttu lolliks?