Need märgid näitavad, et sinu laps pole laisklev viriseja, vaid tal on tõsine koolisterss

Kooliga kaasnev stress, mida õigel ajal ei märgata, on ohtlik noore inimese minapildile ja käitumisele. Vaatamata sellele usuvad paljud, et lapsel pole mingit stressi, pigem on laps laisk ja vingub niisama. Audentese algkooli koolipsühholoog Triin-Ketlin Siska kummutab aegunud müüte koolistressist.

Müüt nr 1: lastel ei ole stressi

Nii mõnedki täiskasvanud on jätkuvalt eksiarvamusel, et vaid nemad kogevad stressi, lapsed ja noorukid aga kohe kindlasti mitte. Paraku ei vasta see tõele. Kuigi mõningane stress jõuvarude mobiliseerimiseks on isegi kasulik, aidates valmistuda kriitiliseks momendiks, nagu kontrolltöö, eksam või eesootav spordivõistlus seda kahtlemata on, siis liiga palju stressi mõjub ilmselgelt laastavalt.

Lapse stress võib tuleneda eri allikatest, sealhulgas kohanemisraskustest kooliga, samuti õpiedukusest, sõprussuhete loomisest ning säilitamisest. Teinekord ka püüdlusest vastata vanemate, õpetajate ja treenerite liigagi kõrgetele ootustele.

Müüt nr 2: laps kindlasti ütleb, kui midagi on pahasti

Igas vanuses noorukitel, eriti aga noorematel, on tihti raske oma stressikogemust ära tunda, veelgi enam sõnastada. Lapsed väljendavad oma stressi suurenenud mure, hirmu ja vastumeelsusega, samuti enda kohta käivate negatiivsete kommentaaridega, näiteks "Ma ei meeldi kellelegi", "Ma olen rumal" või "Mitte miski ei ole enam tore".

Stressis lapsele on iseloomulik pidev ärritunud olek ja tujukus, siiani naudingut pakkunud tegevused ei paelu enam. Sageneb kooli ning rohkete murede üle kurtmine, vanema või õpetaja külge klammerdumine. Tõsiseks indikatsiooniks on ka muutused unerütmis ja õudusunenäod, samuti märgatavalt kasvanud või kahanenud söögiisu.

Müüt nr 3: kui laps kaebab millegi üle, siis ta lihtsalt vingub niisama

Stress võib ilmneda ka füüsiliste sümptomite, näiteks kõhu- ja peavalude, voodimärgamise või väsimuse kujul.

Kui laps käib sagedasti kooli meditsiiniõe juures, kuid arstid ei leia sümptomitest haigusi, võib tegemist olla stressireaktsiooniga. Sellisel juhul tuleks möödunule korra tagasi vaadata ja mõelda ega sümptomite ilmnemine ei ole seotud mõne kindla olukorraga, näiteks kontrolltööga.

Müüt nr 4: teismelise halb käitumine on tüüpiline ealine iseärasus

Sagedasem sõprade seltsis viibimine on tavaline täiskasvanuks saamise osa. Ent kui noor hakkab oma vanemaid vältima, pereliikmete suhtes suurt vaenulikkust üles näitama või pikaaegseid sõpru uute vastu välja vahetama, võib see kõik stressile viidata. Enamasti vihjavad just negatiivsed muutused käitumises üsna selgelt sellele, et midagi on valesti.

Tehke koostööd!

Lapsed, noorukid ja vanemad ei pea sugugi stressiga üksi silmitsi seisma. Tihti aitab kasvõi seegi, kui koolipsühholoogiga rääkida, et siis juba koos spetsialistiga lahendus leida.