Kuidas leida lapsele huviring, mis teda ka päriselt huvitaks?

Erinevaid huviringe on tänapäeval nii palju, et tõenäoliselt leidub igale lapsele meelepärane. Mida kirjum valik, seda raskem on muidugi jõuda selle õigeni. Millest lähtuda huviala valikul ehk kuidas vanemana leida just oma lapsele sobivaim?

Sport, kunst, muusika, kultuur või hoopis teadushuviharidus? Isegi nende valdkondade allharusid avamata on valikut tõepoolest rohkemgi, kui jõuaks end kurssi viia. Lapse suunamist võiks alustada aga just laiemate valdkondade vahel valimisest, seejärel valikut järgemööda kitsendades. Kas lapsele meeldib rahulikum või agressiivsem sport? Kas teda köidab rohkem joonistamine või meisterdamine? Kui täpset valikut on veel raske teha, võiks alustada väikelastele mõeldud üldisematest huviringidest, näiteks spordi- või kunstiringist. Küll seda, kas temast kasvab maaler või skulptor, võimleja või maadleja, näitab juba aeg.

Mida huviringi valikul veel tähele panna, millal huvitegevusega üldse alustada ning kui palju aega peaks laps huvihariduse alla panema?

Vastab Kaire Soomets, Eesti Noorsootöö Keskuse suunajuht

Millal alustada huvitegevusega?

Huvitegevusega alustamisel tuleb eelkõige lähtuda lapsest ja sellest, millal tal endal valmisolek ja huvi konkreetsete tegevuste või valdkondade vastu tekib. Huvitegevus ja -haridus on osa noorsootööst, mille alusväärtus on, et see põhineb noore vabal tahtel.

Kui siiski konkreetsetest eluaastatest rääkida, siis huviharidus ja huvitegevus on mõnevõrra erinevad. Nimelt seisneb huvihariduse ja huvitegevuse vahe lihtsustatult öeldes läbiviimise kohast. Huviharidust viiakse läbi huvikoolides õppekava alusel ning enamasti algab huvikoolide vastuvõtt seitsmendast eluaastast. Huvitegevust võib läbi viia aga ka teistes organisatsioonides (nt koolides, noortekeskustes, noorteühingutes jm), kus tegevus toimub samuti süsteemse juhendamise kaasabil. Huvitegevuste valik on laiem ning osalemisega saab ka noorsootöö kontekstis varem alustada. Kuid kindlasti tasub lapsevanematel tähelepanu pöörata siiski lapse enda valmisolekule ja huvile, samuti ringi või trenni sobivusele lapse vastavas arenguetapis.

Millest lähtuda huviala valikul?

Huviala valiku peab määrama noore enda huvi ja tahe, seega valiku tegemisel tuleb lapsega arutada ja koos olemasolevaid võimalusi uurida. Vanematel on suur roll lapse arengu toetamisel ja suunamisel, kuid lähtekohaks tuleks siiski võtta lapse tahe.

Valiku tegemisel tuleb arvesse võtta nii piirkonnas asuvaid võimalusi kui ka tegevuseks vajalikke vahendeid. Siin on riik omavalitsustele appi tulnud ja 2017. aastast on valdadele-linnadele eraldatud 34,2 miljonit eurot täiendavat toetust huvihariduse ja -tegevuse kättesaadavuse parandamiseks ning mitmekesisemate osalemisvõimaluste pakkumiseks. Toetuse abiga saab ületada erinevaid takistusi, mis jäävad noore ja tema valitud huvialavaldkonna vahele, sealhulgas transporditoetus, võistlustel osalemise tasude kompenseerimine, isiklike õppevahendite soetamine ning uute huvihariduse ja -tegevuse võimaluste loomine. Huvihariduse ja huvitegevuse korraldamisel on omavalitsustel oluline roll: prioriteetide sätestamine ning eelarvevahendite planeerimine eesmärkide saavutamiseks. Seega, kui noore huvi on tema osalusel välja selgitatud, kuid lapsevanem ei tea, kust leida sobiv võimalus, tasub esmalt pöörduda omavalitsuse poole – noorsootööspetsialist peaks olema see esimene kontakt, kes oskab suunata õige huvikooli või -tegevuse poole kodukandis või kaugemal.

Sageli räägitakse, et iga laps peaks käima vähemalt ühes huviringis. Kas see võiks paika pidada?

Huviharidus ja -tegevus on osa noorsootööst ja mitteformaalsest õppest, millel on oluline positiivne mõju isiksuse mitmekülgsele arengule ning kujunemisele hästi toimetulevaks ühiskonnaliikmeks. Osalemine noorsootöös, sh huvihariduses ja -tegevuses, on seega kahtlemata kasulik, kuid mitte kohustuslik. Taas peaks lähtuma konkreetsest noorest ning tema tahtest, huvidest ja vajadustest.

Mõni laps aga jookseb tihti ühest trennist ja huviringist teise. Kui palju võiks laps tegelikult oma aega huvialade alla panna, et see ei kahjustaks koolitöid ning jätaks aega ka puhkamiseks ja vaba aja tegevusteks?

Tõepoolest, üks ei tohiks segada teist. Nii nagu ka koolitööde maht ei tohiks takistada noori huvialadega tegelemast ega puhkamast. Pigem peaksid formaal- ja mitteformaalõpe teineteist täiendama ning see on ka üheks haridus- ja noortevaldkonna väljakutseks. Kohalikul tasandil on ka palju häid näiteid, kuidas mitteformaalses õppes kogetut on arvestatud ka formaalõppes. Sellised praktikad on igati tervitatavad ning Eesti Noorsootöö Keskus jätkab nende toetamist ja juurutamist.

Sageli tekib mingis vanuses või etapis ka teatav vastumeelsus. On teil soovitusi, kuidas aru saada, kas hobi on lapsele päriselt vastumeelne või on see lihtsalt jonn, mida tuleb ikka aeg-ajalt ette?

Üht kõigile sobivat lahendust ei ole. Iga laps on erinev ja teda tunneb kõige paremini tema vanem. Pigem olla alati oma lapsele toeks, kuulata teda ja tema põhjendusi, pakkuda lahendusi, aga ka usaldada tema valikuid. Olulised otsused, eriti sellised, mis puudutavad nii otseselt last ennast, tuleb teha lapsega koos.

Küll aga juhtub sageli ju ka nii, et vanema enda ootused on lapse omadest eespool. Kuidas seda ära hoida? Et iga laps ja noor tegeleks just sellega, mis talle endale päriselt meeldib, ning vanema ootused ja soovid jääksid rohkem tagaplaanile.

Lapse suunamisel ja toetamisel tuleb lähtekohaks võtta lapse enda huvi. Huvi äratundmiseks võib pakkuda lapsele tegevusi, mis on erinevate huvialadega seotud. Seejärel arutada lapsega, mis laadi tegevused kõige rohkem meeldisid ja miks, millega tahaks ta veel edasi tegeleda ja millised võimalused selleks on. Suunamise eesmärk on tagada lapse turvaline areng, arvestades tema isiklikke huvisid ja vajadusi, suunamine ei tähenda lapse survestamist vastata vanemate isiklikele eelistustele ja ootustele.