Miks vanemad lastele nii uskumatult kalleid nutitelefone ostavad?

Kui veel päris esimesel kooliaastal või vähemasti esimestel kuudel on otsus kas ja missugune telefon lapsele osta, rohkem perekeskne, siis aja möödudes hakkab survet avaldama ka ümbritsev keskkond. Mida uhkemad on klassikaaslaste nutitelefonid, seda enam õpib laps nõudmisi esitama. Fraas "Aga teistel ju on" peaks olema tuttav igale lapsevanemale – puudutagu see siis mis tahes soove.

Kooliminek on lapse elus üks olulisemaid verstaposte, millega kaasneb palju uusi tähtsaid otsuseid – mitte ainult lapsele, vaid ka vanemale. Üks, millega lapsevanematel siis rinda tuleb pista, on küsimus, kas osta koolilapsele päris oma telefon või ei.

Uurisime Kalev Pihlilt, sertifitseerimiskeskuse juhilt ning projekti "Targalt internetis" eestvedajalt ja koolitajalt, kuivõrd oluline on lapsele nutitelefon.

Olgugi et paljude arvates ei ole lastele üldse telefoni vaja, tahavad teised, et neil oleks võimalus lapsega alati kontakti saada. Kas telefon on koolilapsele oluline ja miks?

Telefoni omamine ei ole kuidagi garantiiks, et lapsega saab alati kontakti, ning laps, keda autoga kooli, trenni ja koju sõidutatakse, ei vaja ju vanemaga suhtlemiseks telefoni. Ilmselt ei ole olemas kooli, kus koolipere ei aitaks lapsel vanemaga ühendust saada, kui seda on tõesti vaja. Teisalt on aga koole, kus telefoni kasutamine ei ole koolipäeva jooksul üldse lubatud, seal on lapsevanema kontaktisoov õpikeskkonna reeglitega vastuolus. Seega peab iga lapsevanem uurima, millised reeglid kehtivad koolis, kuhu laps läheb ning kindlasti ka oma põhjenduse telefoni ostuks ausalt läbi mõtlema – koolis vanemaga kontakti otsimine ei ole tavaliselt aus vastus.

Nutiseade on valdavalt siiski mängimiseks, meelelahutuseks ja sotsiaalmeedias toimetamiseks ning lapsevanemaga suhtlus on seal pealiskaudne ja lapse jaoks tihti ka välditav.

Sageli valdab vanemaid lapsele telefoni ostes hoopis soov tema sotsiaalsele staatusele tuge pakkuda või vältida vähemalt selle staatuse põrmustamist – sellele vaatele on ka võimatu vastu vaielda ning sõltuvalt lapsest ja klassist võib olla telefoni puudumine lapsele lihtsam kui nuppudega telefoni omamist tunnistada.

Hoopis olulisem kui koolis käimine on navigeerimine erinevate kohtade vahel. Nutiseadmest võib olla oluliselt rohkem abi lapsele, kes peab pärast kooli jõudma iseseisvalt huvikeskusesse, spordisaali ja muusikakooli. Sellisel juhul võib vajadus oma asukohast ja liikumisest kellelegi teada anda olla igapäevane ning leidub rakendusi, mis aitavad leida paremaid viise kohalejõudmiseks.

See kõik eeldab muidugi vanemalt lapsega läbirääkimist ja õpetussõnu ning lapselt küpsust seda vastutust võtta.

Millal siis ikkagi osta lapsele esimene telefon?

Siis, kui tundub, et ilma enam ei saa, kuid see sõltub ennekõike ikkagi lapsest, tema arengust, vajadustest, vanemate võimalustest ja paljust muustki.

Mida esimese telefoni valikul silmas pidada? Millised funktsioonid on lapsele olulised, millised mitte?

Pisut juba enne kirjeldasin, et vajadused on kõik konkreetse lapse omad ja neid ei anta kuskilt universumist ette. Üldistatult on kõik telefonid praegu funktsioonilt samasugused ja vahe on nüanssides, kas lapsele on tähtsam kaameraga tehtud pildi kvaliteet, ekraani suurus, tootja logo vms.

Kõige olulisem on valida telefoni platvorm, milles lapsevanem end ise koduselt tunneb (Android vs. iOS) ja esimese hooga ma kindlasti soovitaksin vältida lapsele e-poodides ostmise võimaluse seadistamist.

Teadupoolest ei pruugi väikelapsed oma telefoniga just kõige hoolsamalt ringi käia. Millisesse hinnaklassi võiks esimene telefon jääda?

Taas ei ole olemas universaalset hinda, kuid nii enda kui ka lapse vaimse tervise huvides oleks hea, kui telefonile kulutatud summa ei oleks perele sedavõrd suur, et telefoni kadumine või katkiminek üks kord aastas tekitaks peretüli. Siinkohal on muidugi oluline meenutada, mis olid telefoni ostmise motiivid ja milline telefon sellest lähtuvalt üldse sobib – see kindlasti määrab ka hinna.

Kui palju lubada lapsel telefonis aega veeta?

Nii vähe kui võimalik, kuid seda on pea võimatu sisukalt piirata. Lapsevanem seisab vastamisi üsna hästi rahastatud tööstusharuga, mille eesmärk on võita lapse tähelepanu nii palju, kui seda on ja siis natuke veel. Seega on kasutamisalased kokkulepped ja nende kontrollimine hädavajalik ning ei saa kuidagi eeldada, et laps suudab ise seda piiri pidada. Hea on, kui see kokkulepe pannakse enne telefoni ostmist kuskile kirja, et oleks näha, milleks on seadet vaja ja kuidas seda kasutama hakatakse – siis on hiljem lihtsam reeglile viidata.

Kuidas laste telefoni- ja internetikasutust piirata?

Eelkõige rääkides lapsega, mis on aktsepteeritav ning siis neid reegleid vanemana kehtestades.

Teine väga tähtis aspekt on eeskujuks olemine: lapsevanem, kes ei saa silmi telefonilt, televiisorilt või arvutilt eemale, ei ole kuigi usutav jutlustaja ekraaniaja kahjulikkuse kohta.

Veel on olemas ka tehnilisi võimalusi, kuid need tulevad lisaks ning nendest ei peaks alustama. Vanemliku kontrolli võimalused on olemas nii Androidil kui ka Apple’il ning need annavad piisavalt paindlikkust iga perekonna reeglite kirjeldamiseks.

Sageli lapsevanemad ei teagi võib-olla päris täpselt, mida nende lapsed internetis teevad. Kui palju ja kuidas sekkuda sellesse, mida laps telefonis teeb?

Valdavalt ei saagi ju lapsevanem pärast vanemapuhkuse lõppu teada, mida laps terve päeva teeb. Kui ta jaksakski end sellega detailideni kursis hoida, siis jääks oma elu vist elamata. Seega ei peakski keegi püüdma täpselt teada, mida laps telefonis teeb, kuid mingi aimdus võiks olla. Veel peaks vanemal olema oskus lapsega sellel teemal vestelda. Vestlemise all ei pea ma silmas niivõrd sekkumist, vaid seda, et on tarvis juhendada ning kaasas olla – kuulata ja tõlgendada.

Kuidas lapsevanemate teadlikkust tõsta?

Lapsevanemad ei ole kuidagi eriline tõug inimesi ja teadlikkuse tõstmine tehnoloogiast ning selle mõjudest on üleüldine mure. Ühest küljest on tehnoloogiaettevõtted teinud pingutusi kasutajaliideste parendamiseks, et klient saaks võimalikult vähese õppimisega hakata teenuseid tarbima, kuid seejuures ei ole kliendi teadlikkus fookuses. Seega tuleb teadlikkus ettenähtud funktsionaalsuse selgeks saamiseks kiiresti praktika käigus. Paljud neist tehnilistest võimalustest, mida katsetatakse, tekivad ja kaovad kiiremini, kui akadeemiline maailm jõuab nende mõjude kohta hüpoteese püstitada ja neid katsegruppidel kontrollida. Seega peame leppima, et nii täiskasvanud kui ka lapsed on katseisikud.

Minu teada ei ole veel keegi universaalselt välja mõelnud, kuidas pakutavasse kriitiliselt suhtuda ning tunda ära endale ohtlikke või ka rohkem kasulikke funktsioone. Inimestes äratavad huvi erinevad asjad ning väga palju on täiskasvanuid, kes kasutavad uut tehnoloogiat üsna vastumeelselt, kuna nende arvates ei vaja maailm midagi sellist. Samavõrra leidub neid, kes näevad tehnoloogilises progressis ainuvõimalikku tulevikku ja löövad suure entusiasmiga kaasa avantüürides, mida maailm pakub. Kriitikameel peab tekkima kasvueas, kuid see ei tohi liialt kaugele areneda – kriitikameele arendamine lapsevanemana nõuab aega ja pühendumist, sest tehniline keskkond on vaid üks nüanss paljudest, mida peab ikka ja jälle uuesti lahti mõtestama.

Kuivõrd oluline on rääkida interneti ohtudest?

Internetis ei ole ohte – ohud on inimestes. Mingis mõttes on selline animism meile kõigile kuskilt kaugest ajast omane, kuid tegelikult peame tunnistama, et meid ümbritsev looduslik ja tehiskeskkond ei ole meist üldse niivõrd huvitatud kui teised inimesed. Internet on keskkond, kus inimene puutub kokku teise inimesega, kellel on omad egoistlikud tahtmised ja hirmud. Muidugi tuleb mõista, et internet on koht, kus võimalike kontakti otsijate hulk on plahvatuslikult suurem kui mistahes füüsilises keskkonnas, kuid seda mõju ei maksa ka üle hinnata.

Mida lapsevanemana veel tähele panna?

Lapsevanemana tuleb tähele panna oma last. Tehnoloogia ei defineeri last – seda teevad lapsevanemad. Mured koolis, trennis või Fortnite'is peaksid olema lapsevanema jaoks kättesaadavad ning selleks on vaja hoida head ja usalduslikku suhet lapsega.

Selleks et selline suhe oleks võimalik, tulen tagasi alguse juurde: lapsevanemana tuleb tähele panna enda käitumist, sest kui vanem on lapse jaoks autoriteet, siis jäljendab laps tema käitumist.