Tšau, emme läheb tööle!

“Kartsin oma pisipõnnile haiget teha. Olime ju seni olnud nagu üks tervik, lahutamatult koos,” meenutab Epp päeva, kui unelmate tööpakkumine tegi ootamatult lõpu tema emapuhkusele.

Hirm oli suur – kuidas sättida lapsehoid ja lahusolek nii, et poeg uue elukorraldusega võimalikult valutult kohaneks?

Epu (34) peres kasvab kaks last: oktoobris kaheseks saav poeg Ralf ja 12aastane tütar Eelin. Tööle naasmine tõusis päevakorda, kui poeg sai 1,5aastaseks. Senine töökoht juba ootas teda, kuid sinna Epp ei kiirustanud – ta soovis lapsega kodus olla võimalikult kaua. Ootamatult saatis tuttav talle aga edasi ühe põneva tööpakkumise.

Epp ütleb, et vaatas oma pisipõnni, väike torge südames, teades ise, et vähemalt CV peab ta konkursile saatma. “Olin tööst selle riigiasutuse heaks unistanud aastaid! Algul ei julgenud ma lootagi, et õnn mulle naeratab.”

Epp kutsuti vestlusele. Uue tööandjaga oli ta algusest peale aus: ta polnud jõudnud veel midagi teha, et tööle naasmist hõlbustada, vaid alles otsis lahendusi, et töö- ja pereelu ühitada. Samas tunnustab Epp tööandjat, kes võttis juba töövestlusel palju pingeid maha, pakkus paindlikke töö­võimalusi ja andis mõista, et kontoris veedetud ajast olulisem on tulemus. Noor ema sai tööle asuda osakoormusega ja klapitada kontori­tunde kodukontoris veedetutega. Epp alustas juba kaks nädalat pärast konkursivõidust teadasaamist vanem­spetsialistina terviseedenduse valdkonnas.

Lapse reaktsioon üllatas

“Tööleminek oli võimalik ainult tänu minu superemale, kes on oma laste heaolu nimel valmis korda saatma imesid,” kiidab Epp rööprähklemise meistriklassi kuuluvat ema. Professorist vanaema tegi loengute ja koosolekute välist tööd õhtuti või une arvelt, hoides igal võimalusel pisipõnni. Mees ei panustanud vähem: tema muutis oma seniseid tööaegu, hakates vajadusel töötama õhtuti ja nädalavahetuseti.