Kõigepealt oli linna kolimise tunne. Siis oli memme ja maa igatsemise tunne. Ja laupäeva ootamise tunne. Ja siis oligi laupäev käes! Emme ja Jesse istusid bussis ja sõitsid memmele maale külla. Sest sügisel on maal palju teha ja memmel on ikka natuke abi vaja.

Memme ronis parajasti puu otsas, kui Jesse ja emme jõudsid. “Ma ei saanud ju muidu õunu kätte,” ütles ta. “Aga nüüd on sinu kord, Jesse, puu otsa ronida!”

Kui inimene igal sügisel puu otsa ronib, siis ei lähe tal meelest ära, kuidas puu otsa ronida. Seda memme ükskord seletas, kui naaberküla Väino imestas, kuidas nii vana memm puu otsa ronida oskab. Jesse on aga alles nii noor, ei oska ta veel hästi ronida ega hästi puu otsas raputada. Aga kui sa oled noor, ongi aeg õppida igasuguseid asju! Ja memme ja emme õpetasid Jesset. Kolme peale saidki nad kõik õunad kätte ja kotti. Siis tuli naaberküla Väino, viis õunad ära ja lubas homseks mahlad asemele tuua.

Ja ongi juba sauna mineku aeg. Memmel on suitsusaun, sellel ei ole korstnat ja kõik suits tuleb sauna uksest ja aknast välja, nii et kogu hoov on suitsuhõngu täis. Lõpuks on saun soojaks köetud ja visatakse saunast “karm” välja, see on selline aurupilv, mis sealt välja sisiseb. Kuhu ta edasi läheb? Taevasse, pilveks muutub! Nii memme ükskord ütles.