Pimeda sügisöö tunne
Kõigepealt oli linna kolimise tunne. Siis oli memme ja maa igatsemise tunne. Ja laupäeva ootamise tunne. Ja siis oligi laupäev käes! Emme ja Jesse istusid bussis ja sõitsid memmele maale külla. Sest sügisel on maal palju teha ja memmel on ikka natuke abi vaja.
Memme ronis parajasti puu otsas, kui Jesse ja emme jõudsid. “Ma ei saanud ju muidu õunu kätte,” ütles ta. “Aga nüüd on sinu kord, Jesse, puu otsa ronida!”
Kui inimene igal sügisel puu otsa ronib, siis ei lähe tal meelest ära, kuidas puu otsa ronida. Seda memme ükskord seletas, kui naaberküla Väino imestas, kuidas nii vana memm puu otsa ronida oskab. Jesse on aga alles nii noor, ei oska ta veel hästi ronida ega hästi puu otsas raputada. Aga kui sa oled noor, ongi aeg õppida igasuguseid asju! Ja memme ja emme õpetasid Jesset. Kolme peale saidki nad kõik õunad kätte ja kotti. Siis tuli naaberküla Väino, viis õunad ära ja lubas homseks mahlad asemele tuua.