Küllap on muusikaõpetaja ja stuudio Laulupesa juhi Airi (35) kirjutatud lastelaulude fenomen – sest hitte on tal küll ja veel – siirus ja lihtsus. Need räägivad lapselikest asjadest, peegeldades seda lapsepõlve, kus elasime meie, praegused emad-isad. Ohtralt õueaega porilompides, ratta seljas, naabri hoovis luurekat mängides või onni ehitades… nagu Bullerbys! Laulupesa tundides Tartus käib ligi 600 last. Veel sama palju põnne ootab kannatlikult järjekorras.

Nagu Airi kirjutatud laulusõnad ja viisid, näeb välja Liivade metsa embuses kodu: ühelt poolt stiilselt korrastatud, samas maalähedane. Tartu eeslinna joonlauaga rivvi seatud kivimajadest ja siledatest muruplatsidest mööda, paar käänulist kurvi veel võtta ja seal asubki metsatukk, mille all avaneb hoopis teine maailm – tiigil õõtsuvad parved, onnid, tibud… Siin pesitseb Airi koos abikaasa Reinu (40), laste Raini (13), Rauli (10), Liisa (7) ja mõnenädalase Rammiga. On september, kuid suvi õilmitseb täies soojuses ja minu hing sellest, et olen saanud tulla külla just siia lapsepõlvemaale.

Enam ei stressa


“Oi, meie kodu oli enne ikka väga räämas. Nüüd on kõik ilus ja korda tehtud,” teatab Liisa, kui Airi on meid vastu võtnud ja läinud õue, et kärus ärganud pisi-Ramm ka seltskonda tuua.

Värvikirevate lilleamplitega puitmaja kõrval on parvega tiik ja suitsusaun, taamal sagimist täis kanaaedik ja kasvuhoone. Päikeselaigus pikutab hundikoer, siin-seal on lilleklumbid ja laste onnid, mille tegemiseks kulutatud karpide viisi kruve. Iga hooaja lõpus on ka 600 Laulupesa last oodatud rühmade kaupa siia külla, et koos laulda ja lustida. “See oma õuele kutsumine ongi see pesaks olemine ja ühte hoidmine!” on Airi veendunud.

Rein on lõpetanud kõrvalhoone katuse parandamise ning mängib nüüd Raini ja Rauliga korvpalli. Airi naerab tagasi tuppa tulles, et pojad on sellega nii harjunud, et kui mõni päev isa nendega pallimängu vahele jätab, on pahandust palju! Rein on just naasnud Rauliga kuue­päevaselt korvpalliturniirilt Gruusiast. Imestan, kuidas Airi selle aja paarinädalase Rammi ja veel kahe lapsega suures majapidamises hakkama sai. “Tegelikult on meil kodune elu väga mõnus ja rahulik, mõttetut stressi pole. Kui on probleeme, leidub neile ka ju lahendus,” teatab nelja lapse ema malbe enesekindlusega.

Eelmiste laste sündides oli peres ikka keegi väike ees, aga nüüd on Ramm ainus beebi, sest ülejäänud lapsed on suured. “Temaga on nagu esimese lapsega, ainult selle vahega, et ise tunnen end palju paremini ja vabamalt. Vanematest lastest on nii palju abi ja nad on nii rahulikud, isegi siis, kui beebi nutab. Ja ta nutab meil päris tihti, sest kõht teeb talle liiga.”

Airi toob näite, kuidas tahtis kord suurematele lastele tänutäheks abi eest osta ammu ihaldatud mänguasjad. Nad läksid kõik koos poodi, kus Ramm hakkas gaasivalude tõttu nutma, peagi vajas vahetust beebi mähe, nälg näpistas kõhtu ja tuligi neil autosse naasta, et pesamuna kasida-toita. Suuremad aga ei ärritunud, vaid aitasid ema. Isegi siis ei ärritunud, kui pärast pikka ootust poodi tagasi minnes selgus, et soovitud lego seal polegi.