Kuidas me luti lindudele viskasime
Marta sai esimese luti endale veel enne kui ametlikult nime. Sealt edasi oli see tema parim kaaslane, kui kõht valutas, ja imevahend, mis une vaid mõne hetkega peale tõi. Järgmise kahe aasta jooksul oli lutt üks Marta paremaid sõpru.
Kuulsime palju jutte lastest, kes lutti ei võtnud. Ühest küljest kõlas see muinasjutuna. Teisalt tekitas küsimusi: kuidas me lapse sel juhul üldse magama saame? Või nutust lahti? Kui Marta oli väike, ei näinud me lutis probleemi. Ta vaevles kohutavate koolikute käes ja tihti oli lutt ainus, mis natukegi lohutas. Mitte kunagi polnud Martal lutt suus terve päev. Kuid kordi, mil me kuhugi reisides või õue minnes avastasime, et lutt on kadunud, ja paanika tekkis, oli küll ja veel. Nii oleme keset ööd apteeki sõitnud, et uus lutt osta, ja restoranides seda enne kasutamist keeta lasknud.