Sinu suhted lapsega muutuvad kohe paremaks, kui lõpetad talle pidevalt ühe ja sama asja korrutamise

Üsna sageli emad-isad ärrituvad lapsega vaieldes ning valavad oma pahameele just lapse peale välja. Hiljem hakkab südametunnistus sind väljaöeldu pärast piinama — tundud endale kõige halvema lapsevanemana maailmas. Tegelikult sa loomulikult ei ole seda.

Päriselus ongi nii, et lapsed ja vanemad vaidlevad. Neli head nõuannet, kuidas seda konstruktiivselt teha:

1. Ära lasku emotsioonidesse

Ilmselt pole ükski teine suhe elus nii tundeküllane kui lapse ja lapsevanema oma. Ja kui tekib konflikt, on oht, et tekkinud pinge „sööb su emotsionaalselt ära“ — sa ei suuda mõelda enam millestki muust. Sellist seisundit kutsutakse ka peapöörituseks — tundub nagu maailm keerleks vokina su ümber ning mingit kontrolli pole. Iga kord kui püüad ennast fokusseerida, mõtleb lapsmingi uue nõudmise välja või esitab mingi asjat teiste juuresolekul nii, et see saadab su veelgi suuremasse emotsionaalsesse keerisesse.

Parim võimalus peapöörituse vältimiseks on sellesse mitte laskuda. Kui pinge tõuseb, küsi endalt: „Kas ma tõesti tahan selles konfliktis osaleda?” Üsna tõenäoliselt on vastus „ei”. Seega võta hetk aega ja rahune: hinga sügavalt sisse-välja ja kujutle end kilomeetrite kaugusel olevaks, üksi duši all või voodis lõõgastumas ja raamatut lugemas. Või mana endale silme ette pilt sellest, kuidas oled Kuul ja vaatad alla maailmas toimuva peale. Kas tõesti on mõtet lastega magamineku pärast riidu kiskuda? Tõenäoliselt mitte.

2. Hinda oma lapse arvamust

Lapsevanematena kaldume arvama, et teame kõiki õigeid vastuseid, eriti kui oleme lapsega vaidlema sattunud. Asjaolu, et meil on laste üle võim, ei tähenda aga, et nende seisukohad oleksid väärtusetud. Lapsed oskavad väga sageli oma käitumist ratsionaalselt põhjendada. Sestap tasub neid kuulata ja mõista püüda. Kui kümneaastane sulle näkku karjub, et sa teda ebaõiglaselt kohtled, ära hakka oma käitumist kaitsma. Küsi endalt parem, miks ta nii ütles. Ta võib olla näiteks armukade nooremate laste peale, et kasutad nende distsiplineerimiseks leebeid meetodeid. Võib-olla vajab ta aga rohkem tähelepanu. Mõtle!

3. Luba lapsele pisut iseseisvust

Mõtle kui halvasti võib lapsele mõjuda, kui talle kogu aeg kõik ette öeldakse: mis kell peab üles tõusma, mida sööma, millal magama minema ja isegi see, mida rääkida. Üllatus-üllatus, aga lapsed tahavad natuke vabadust, et oma saatust ise määrata. „Isa, ma tahan valida!” võib nelja-aastane täiesti vabalt öelda. Niisiis, järgmisel korral, kui laps sult küsib, kas ta võib pool tundi kauem üleval olla, küsi vastu: „Miks?” Kuula tema põhjendused ära ja anna talle valikuvõimalus: „Kui sa täna kauem üleval oled, lähed homme varem magama. Millise võimaluse sa valid?”

4. Ära korda kogu aeg ühte ja sama

Pane tähele mustreid, mis konfliktides lapsega ilmnevad. Võib-olla korrutad sa igal võimalusel ühte ja sama lauset: „Peeter, jäta järele!” Neid sõnu tavaliselt ignoreeritakse, kuid hoolimata sellest kordad sa kohe jälle: „Peeter, jäta järele!” Ka seekord su sõnu ignoreeritakse ja jätkatakse käitumisega, mis pole lubatud. Lõpuks tekib sellest verbaalne käsikähmlus, midagi pole teha.

Selleks, et asjalood muutuks, tuleb vanemal oma käitumismustrit muuta. Keelad. Ei kuulata. Järgmise keelu asemel aga küsi lapselt nõu, mida tema selle olukorra lahendamiseks teeks. Seepeale ta ilmselt lõpetab mittesoovitud käitumise ja asub selgitama. See juba on midagi — rääkimine, kuulamine, suhtlemine, palju tulemuslikum käitumine.

Allikas: psychologytoday.com