“Ma planeerisin sõrmuse kinkimist pikalt ette. Olime perega Kreeta reisil. Ühel soojal õhtul istusime kahekesi restorani katuseterrassil, kui laskusin Rena ette põlvele ja palusin ta kätt. Endal hääl värises ja põlv ka – kas mul ikka õnnestub kõik veatult,” meenutab Andre. “See hetk oli kinnitus kaasale, et oleme seotud – ma armastan sind ja soovin ülejäänud elu koos veeta. Nagu abielu, ent ilma ametliku osata.”