Algul olin imestunud, sest tundus, et mehed ootasid laste sündi ja olid valmis aitama ja toeks olla. Kõik nad käisid sünnitusel kaasas ning osalesid enne seda perekooli loengutes. Nii et nende osavõtmatus pärast laste ilmale tulekut tundus kummaline.

Aga vaikselt hakkas selguma kogu tõde. Võtsin selle teema üles ka isadega kokku puutudes ja nägin, et asjal on siiski kaks külge. Kui emad virisesid, et isad ei aita, kurtsid isad, kuidas neid kodus tegelikult ei lastagi lapse lähedusse. „Iga kord, kui ma püüan beebit sülle võtta või tal mähkmeid vahetada, saan naise käest sõimata. Midagi teen ma alati valesti ja pahandada saan ma nagunii," selgitas üks isa.

Teine isa noogutas - temal on kodus sama. Naine ei jäta teda korrakski lapsega üksi, sest kardab, et isa võib midagi valesti teha, näiteks tital lubada telekapuldi või mõe köögividinaga mängida või diivanil küpsist süüa. Täiesti mõttetud asjad, mille kallal õiendada!

Naised otsustavad kõike - mis riided selga panna, mida süüa, millal õue minna, millal sülle võtta, millal magama minna jne. Isadele ei jäetagi mitte mingisugust sõnaõigust. Ehe näide: isa läheb beebiga vanni, sest naine palus, siis saab naine rahulikult süüa teha. Vannitamise ajal seisab naine uksel ja õiendab: sa hoiad valesti, sa pesed valesti, sul on valed mänguasjad, miks sa niimoodi teed, miks sa selle rätiku võtsid, sa kuivatasid halvasti, miks sa valed riided võtsid, miks sa nii kaua vannis oled ja nii edasi. See isa ei läinudki enam oma lapsega vanni, aga naine oli pärast hirmus pahane: isegi vannis ei või enam käia, isegi nii palju ei või enam aidata!

Teine isa käis varem oma pojaga jalutamas. Tita oli vankris, isa jalutas ja kuulas klappidest muusikat. Enam ei käi, sest ema sõnul tegi isa seda valesti - pani titale valed riided ja kõrvaklappidest muusika kuulamine oli väidetavalt lapsele ohtlik, sest siis ei pane isa lähenevaid autosid tähele ning nad võivad mõlemad avariis surma saada.

Need mehed ongi loobunud oma lastega tegelemisest ja on tegelikult suures osas loobunud ka oma naistest, sest mingit normaalset suhtlust ei ole mõtet loota. Nad on leidnud endale hobid ja sõbrad, kellega aega veeta ning emad istuvad lastega kodus ja on vihased, et mehed ei aita. Aga kas ise tahaks aidata ja tegeleda, kui keegi sul kogu aeg kõrval näägutab ja pahandab?

Tahaks värsketele ja mitte enam nii värsketele emadele öelda: jätke rahule! Isad on samasugused lapsevanemad nagu teie. Ühelgi normaalsel isal ei ole eesmärgiks oma last vigastada või teha midagi, mis võiks titale kuidagigi kahjuks tulla. Isad tahavad väga oma lastega koos olla ja nendega tegeleda, mis siis, et nad algul seda päris hästi ei oska. Olgem ausad - vastsündinud on ikka hirmuäratavalt pisikesed ja täiskasvanul hakkavad käed värisema, kui sellise imetillukese tegelasega hakkama saada tuleb. Vaja läheb aega, et tekiks kindlus ja usk endasse ning kui need on saavutatud, saab isa luua lapsega üluolulise sideme, mis on vajalik mõlemale! Laps vajab isa, sa tead seda ju ammuilma! Aga isa vajab last ka, oma last, kelle sina oled talle kinkinud.

Mida rohkem sa näägutad ja õiendad, seda vähem viitsib mees lapsega tegeleda. Keegi ei taha pidevalt kuuda, et ta on saamatu ja rumal, kui ta püüab midagi esimest korda elus teha või võtab ette mingi ülesande, mida ta tegelikult kohutavalt kardab (näiteks mähkmevahetus või vannitamine). Tegelikult ei ole mitte mingisugust vahet, kas lapsele läheb õueminekuks selga roosa või roheline kombekas või millise saunalinaga teda pärast vanni kuivatatakse. Kui püreest läheb suurem osa pluusile kui suhu, ei juhtu ka mitte midagi, sest vaevalt sa seda käsitsi pesed. See pole asi, mille kallal peaks virisema või oma mehe närvid ära sööma. Ta püüdis ja sa peaksid tema pingutusi kiitma, mitte maha tegema!

Kui mees ei saa oma lapsega algusest peale pidevalt koos olla, temaga harjuda, tegeleda ja sidet luua, on tal tulevikus väga palju keerulisem heaks isaks saada. Isaks sünnitakse ja kasvatakse koos lapsega. See ei käi nii, et algul on tital ainult ema vaja ja isa võib endast märku anda alles siis, kui ema enam ei viitsi või tahaks natuke puhata. Vähem virisemist ja rohkem usku oma meestesse ja oma laste isadesse annab palju tugevama ja vastupidavama pere, kus üksteist hoitakse, aidatakse ja armastatakse!

Jaga
Kommentaarid