Tulekuga kiirustanud Kristin

Rakvere teatri näitleja Natali ja teatri juht Velvo Väli tervitasid kevadel pesamuna. Kuigi algus kahe väikelapsega polnud meelakkumine, hakkab elu taas paika loksuma.

Valisite esimese lapsega kodusünnituse. Kuidas seekord?

Natali: Ikka kodus – laste oma toas, basseinis. See otsus tuli lihtsalt, sest meil oli positiivne kogemus olemas. Kui raseduse ajal oleks mõni vastu­näidustus tekkinud, oleks muid variante kaalunud, aga kõik läks hästi.

Kuidas esimese lapsega kodu­sünnituse otsuseni jõudsite?

Natali: Pärast pikki-pikki arutelusid. Velvo oli pigem skeptiline – mehel on ju raske kõrvalseisjana sellises olu­korras toeks olla. Mina olin iseenda keha ja beebiga rohkem kontaktis. Teema tõstatus raseduse jooksul kolm korda ja lõpuks ei suutnud ma sellest lahti lasta. Lugesin palju sünnitus­lugusid ja viisin end kurssi. Kui lõpuks ämmaemand Ingrid Kaokülaga kohtusime, andis see kindlust juurde.

Velvo: Kui Natali algul kodusünnitust mainis, olin tõesti skeptik, kes keelitas traditsioonilist haiglavarianti valima. Isegi vestlus ämmaemandaga, kes väga meeldivalt ja kannatlikult kõike seletas, ja loetud artiklid ei suutnud minust ettevaatlikkusest tulenevaid hirme välja juurida. Et esimene kogemus oli lõpuks meeldiv ja julgustav, ei tekkinud teisel korral aga küsimust.

Hoidsite mõlema lapse puhul soo kuni sünnini saladuses. Miks?

Natali: Ühest küljest on ärevus ja uudishimu, kuid tegelikult – last ma ju tahan ja lõpuks on ükskõik, kummast soost ta on. See ongi lahtilaskmine…

Milline oli esmakohtumine pesamunaga?

Velvo: Kuna Kristin otsustas tulla tähtajast veidi varem, möödus see hommik kibekiirelt. Ka sünnitus läks ruttu, viie ja poole tunniga.

Natali: Ta oleks võinud paar nädalat veel kõhus küpseda, aga õnneks polnud ta enneaegne – sündis 37. nädalal. Vaatamata alguse ärevusele kõik laabus, kui Ingrid juba siia jõudis. Velvo oli kodus ja bassein täis. Kohtumine ise oli väga emotsionaalne, pisarad tulid ikka lahinal.