Lapsed ei rääkinud lasteaias pool aastat sõnagi

Igas tutvusringkonnas ja koolis on mõni selline laps, kes suuremas seltskonnas või klassi ees suudki lahti ei tee. Asi ei pruugi olla üksnes tagasi­hoidlikkuses, vaid häires, mida kutsutakse selektiivseks mutismiks. Enamik lapsevanemaid pole sellest kuulnudki.

Kahjuks puuduvad tihti ka pedagoogidel oskused vaikiva lapsega toime tulla. Halvemal juhul jäetakse laps klassi kordama – sest mida sellise kangekaelse või rumala lapsega ikka teha?! Ei aimata, et intellekti või vaimse arenguga pole siin mingit pistmist, laps võib olla keskmisest nutikam, kuid tal on tõsine tervisemure, mis vajab ravi. Last rääkima survestades võib ärevushäire aga hoopis süveneda.

Margiti (35) lapsed Pärtel (7) ja Lenna (5) (nimed muudetud) on alati olnud vaiksed ja tagasihoidlikud. Kuna Margit peab ennastki pigem vaikse loomuga inimeseks, ei pidanud ta seda sugugi imelikuks. Pärtel ja Lenna läksid lasteaeda alles siis, kui olid saamas kuue- ja nelja-aastaseks. Pärtel oli ka varem korra käinud, kuid kohanemisraskuste tõttu jättis ema ta koju, kuniks ka tütar oli lasteaiaküps. Lapsed pandi liitrühma, et nad saaksid olla teineteisele toeks.

Pool aastat hiljem kurtis õpetaja, et pole seni kordagi veel laste häält kuulnud. “Mulle tuli see täieliku üllatusena,” meenutab Margit. “Hakkasin mõtlema, et tõesti, ma pole mitte kunagi nende häält väljaspool kodu kuulnudki. Vanaema ja vanaisaga ehk, kuigi väiksem ei räägi ka vanaisaga.”