Ainult kaks kätt on ühel emal

Kas lapsi võiks olla üks, kaks, kolm või isegi rohkem kui kolm? Kas päriselt ka on võimalik hakkama saada kolme-nelja-viie järjestikku sündinud pisikese inimesega, nii et endal mõistus selgeks jääb?

Tihti on väljapoole näidatud elu üks kaunis päikeselaik, kus lapsed rõõmsalt emaga lauamänge mängivad – vaikne, valge ja sulnis. Kas sellel päriseluga ka mingit seost on? Eks seda otsustab igaüks ise! Meie oleme tänulikud kolmele lugejale, kes lasid oma argi­päeva piiluda, tuba ei koristanud ja lapsi viksilt ritta ei seadnud.

Kuidagi saab ikka hakkama!

Liis Mehik (24) Elenora (5) Elerin (4) Eleen (1 a 3 k)

Liis on noor ja väga hakkaja. “Mis mõttes ei saa? Kuidagi ju ikka saab!” Kui midagi vaja, teeb ta asja ära. Käis üksi Ukrainas, sest sai odavad piletid ja lihtsalt läks. Lastega, keda hoidis sel ajal issi, suhtles videokõnedega. Kui Liis pesamuna ootas, käis ta üksi Egiptuses. Lihtsalt et mõistus peas püsiks!

Kõige rohkem ajavad teda hulluks mustad (täpsemalt: toidused) põrandad, üldine segadus ja kisa. Võitluseks kisaga on Liisil oma meetod. Enamasti kisavad lapsed ju millegi jagamise pärast. Siis on nii, et kui jagada ei oska, ei saa keegi miskit! Ja muidugi pidev “süüa-süüa-süüa”. Liis ei naudi ülemäära söögitegemist, kuid lapsed on tal hea isuga. Selle kinnituseks noogutavad kõik ja loetlevad lemmiktoite: kapsas, kala, puder... Issi on imeosav kokk, ent tema saab kokata vaid nädalavahetuseti.

Kord, kui Liis veel Eleeni ootas ja suigatas – lihtsalt väsimus oli nii suur –, olid kaks pätut terve televiisori või ja munaga kokku määrinud. Kõik jahud kappidest välja valanud ja vee ka otsa. Inspiratsioon tuli “Vahtramäe Emili” multikast.