Treenerid ja lapsed hädas | Lapsevanemad kipuvad platsi ääres valjuhäälselt ise mängu juhendama

Mõtlemapanev video ühest probleemist, millega lapsed ja treenerid peavad tihti silmitsi seisma. See mure pole ainult jalgpallis vaid ka teistel spordialadel. Järjest rohkem näeme, kuidas lapsevanemad sekkuvad laste treening- ja võistlusprotsessi ning püüavad neid õpetada.

Ilmselt on vanematel parimad kavatsused ja tahavad last aidata, kuid tihti ei mõelda, mis on selle kõige tagajärjed, selgitab Tartu FC Heliose klubi olukorda.

Küsisime mõtteid antud teema kohta ka meie treeneritelt ja mis soovitusi annavad nemad lastevanematele, et kuidas oma lapsele tagasisidet anda.

Tartu FC Heliose tegevjuht ja noortetreener Heigo Kosemets: „Me ju tahame, et laps õpiks ise palliväljakul otsuseid vastu võtma. Jalgpall on loominguline mäng, kus pole õigeid ja valesid vastuseid. Lapsel on endal mõtted kuidas mingis olukorras käituda, treener on andnud treeningul näpunäiteid, treener juhendab ka mängu ajal lapsi. See kõik kokku on lapse jaoks päris suur hulk infot. Treeneri juhendamisega väljaku ääres on laps tänu treeningprotsessile enamasti harjunud. Nüüd kui ema, isa või mõni muu pealtvaataja rollis olev isik veel jagab käsklusi lapsele, siis see tõmbab lapse tähelepanu mängust eemale. Ja kujutage nüüd ette kui treener on trennis andnud ühtemoodi näpunäiteid, lapsel endal on natuke teine mõte ja lapsevanem, kelle sõna peab ju kuulama, annab omaltpoolt ka käsklusi. Kokkuvõttes tekib sellega lapse peas üks suur segadus, mis tõenäoliselt lõpeb ebaõnnestumisega ja lapse negatiivsete emotsioonidega. Minupoolne palve kaasaelajatele on, et laskem lastel palliväljakul ise otsuseid teha, laskem treeneril teha oma tööd ja ergutame ning innustame lapsi väljaku äärest. Küpseks jalgpalluriks sirgumise protsess on rohkem kui 15 aasta pikkune, kõike korraga ei saa õppida, varugem kannatust, laskem lastel eksida ja tähistagem väikeseid õnnestumisi!"

Tartu FC Heliose noortetreener Karl Gustav Kärner: „Treeningutel ei ole ma veel väga seda probleemi kohanud. Võistlustel küll, on olnud hetki, mitte küll enda grupiga, aga teiste mänge kõrvalt vaadates, kus lapsevanemad sekkuvad laste õpetamisse. Ma hindan seda üldiselt päris suureks probleemiks, sest see jätab treenerina mulje, et kas siis treenerit ei usaldata? Lisaks see paneb lisapinged ka lapsele. Mul ei ole midagi selle vastu, et lapsevanem tahab õpetada oma last - selles ei ole midagi halba, aga seda tuleks teha natukene teises kontekstis ja mitte võistluste või treeningute ajal. Treenerina võib tekkida kõhklusi, et mille jaoks siis mind treenerina vaja on, kui lapsevanem terve õpetamise üksi ära teeb. Sellega võib tekkida ka väga arusaamatu olukord lapse jaoks. Kui treener on mängus andnud poisile teatud ülesande või treener soovib väljakul näha teatud asju ja laps üritab neid maksimaalselt realiseerida, aga kui järsku saab laps oma lapsevanemalt hoopis teistsuguseid õpetussõnu, mis ei ühti treeneri omadega. Lapsel tekib küsimus, et mida ma siis täpselt tegema pean. Noorte/laste soorituses võib see samuti tekitada pigem ebaõnnestumise kui õnnestumise, pinged on lapsel ju peal. Lapsel on vaja toetust, mitte seda, et kui tal midagi väga hästi kohe välja ei tule, siis teda maha teha või neid pingeid veel rohkem tekitada. Lapsevanemad peaksid oma lapsi toetama ja julgustama igas olukorras, isegi siis kui neil kohe kõige paremini välja ei tule. Lapsevanem saab väljaku ääres ergutada ja nautida seda, et tema laps saab nautida seda spordiala, mida ta teeb ja tunneb sellest rõõmu - vahel ka kurbust, kui tule."

Lapsevanemad usaldage oma treenereid, sest nad on koolitatud spetsialistid. Varuge kannatust ja toetage oma lapsi nende arengus.

Allikas: fchelios.ee