Minu sünnituslugu | Rasedus oli ideaalne. Mitte miski ei valmistanud mind selleks kohutavaks kaotuseks ette

“Tajun läbi paksu vati enda ümber paanikat: “Ärgake, ärgake!”, “Ta ei reageeri…” Tahan öelda, et ma olen ju siin, halloo, aga silmalaud on liiga rasked, kõnevõime kadunud ja ihuliikmed ei kuula sõna. Ja kus mu beebi on?!” meenutab Viivika (36) ärkamist pärast keisrilõiget.

Ma ei ole enam kuskil maa ja taeva vahel. Olen elus, aga elutu. Ema seisab voodi kõrval, silmad märjad. Mida tema siin teeb? Ja miks ta nutab, ma ei saa millestki aru. Äkki jõuab mulle midagi kohale. “Ei saa olla! Palun, palun, ei!” mõtlen. Ma kardan kõige hullemat ja ema tajub seda mu hirmunud silmist. 

Tahan voodist tõusta, aga mu keha ei tee koostööd, mu küljes on juhtmed ja tilgutid. Ilmselgelt olen intensiiv­raviosakonnas. Ma ei taha, et ema ära läheks. Ma ei julge vajuda jälle sinna eikuhugi, kardan üksi jääda. 

Millest Pere ja Kodu oktoobrinumbris veel juttu, vaata SIIT!

Ma valmistusin ideaalseks sünnituseks, kus hingan valu ära ja lasen ürgsel emainstinktil ainuvalitseda. Lugesin läbi kogu kirjanduse loomulikust sünnitusest hüpnosünnituseni, detailne sünnitusplaan oli haiglakotis. Rasedusaeg oli rahulik, ilus ja harmooniline. Ultraheliaparaadi vahendusel kohtusime oma tütrekesega mitu korda, ma ei suutnud ära oodata, millal teda päriselt oma kätel saan hoida.