Kui esimese lapsega haiglast koju naastes hõljusime kõik koos imelises pehmes mullis, mis oli justkui ülejäänud maailmast meeldivalt eraldiseisev, siis teise lapsega koju jõudes ei andnud argielu armu. Herta oli vaja lasteaeda viia, tuli käia turul ja poes, söögid valmistada, meie väike elamine korras hoida ja selle vahel neli-viis korda Ruudit toita. Kui laste isa pidi töö tõttu nädalakese pealinnas viibima, jäi kõik minu õlule.

Leidsime viisi, mis aitas luua magusa une, turvatunde ja täis kõhu tervele perele.