Lapsed ma sulle sünnitasin, aga miks sa minuga ei abiellu? Kas sa tõesti mind ei armasta?
Rena (30) ja Andre (36) on kihlatud olnud pea neli aastat. Pulmapidu aga ei paista. Mees on toonud põhjuseks pulmade suured kulud, ettevõtmise vähese ratsionaalsuse ja ajanappuse. Selgub, et tal sai kihlasõrmuse kinkimisega justkui tegu tehtud.
“Olime perega Kreeta reisil. Ühel soojal õhtul istusime kahekesi restorani katuseterrassil, kui laskusin Rena ette põlvele ja palusin ta kätt. Endal hääl värises ja põlv ka – kas mul ikka õnnestub kõik veatult,” meenutab Andre. “See hetk oli kinnitus kaasale, et oleme seotud – ma armastan sind ja soovin ülejäänud elu koos veeta. Nagu abielu, ent ilma ametliku osata.”
Millest Pere ja Kodu oktoobrinumbris veel juttu, vaata SIIT!
Rena ootus siit aga alles algas. Sõpradelgi on paari igavene kihlus hambus – kes jagab soovitusi ilusaks peoks, kes hõõrub niisama nina alla, et kaua võib oodata. “Vahel kihvatan ka. Kui sõbrad teatavad, et tulevad perekond Halmanitele külla, küsin, kas pean kodust ära minema või tohib see üksik Tauk ka siia jääda. Võtku mind siis ometi ära, et saaksin ka oma perekonna liikmeks!”
Andre ei mõista, mida paber nii väga muudab. Mees on veendunud, et suur osa abielusid sõlmitaksegi seetõttu, et naisele heameelt teha, mitte et mehed abielu nii väga ootaks.
Kui Triin (33) ja Joel (35) käima hakkasid, oli naine kindel, et sõrmust ta kaua ootama ei pea. Seda enam kasvas Triinu pettumus, kui oodatud sõrmust ei tulnud ega tulnud. “Joel teadis, et olen romantika austaja, ja teadis ka, et hindan abielu tähendust. Samas on naiseks palumine olnud mulle nii püha, et otseseid vihjeid polnud ma nõus tegema – küsitud sõrmus pole üldse see,” selgitab naine. “Otsustasin, et mina teda meheks ei palu!”
Aastad möödusid, kuid sõrmus jäi saamata. “Tagantjärele mõeldes tegin endale ootusega asjatult liiga. Ootasin vaikides… kõik sünnipäevad, kõik sõbrapäevad, kõik reisid ja aastapäevad – iga kord mõtlesin, et äkki kingib ta täna mulle sõrmuse! Aga seda ei juhtunud,” mäletab naine. “Iga korraga kasvas pettumus. Järgnesid lõputud pisarad – kas ta tõesti mind ei armasta? Miks ta mulle seda üht, kõige ihaldatumat kinki ei soovi teha?”
