Lapsed pidid kasvama keset hirmu ja nälga | Lasteaias puges poiss koos lõunasöögiga kappi peitu ja sulges seestpoolt ukse

Kui lapsesl, kes SOS lastekülla toodi, piimaklaas ümber läks või toidupala kukkus maha, puges laps hirmunult laua alla ega julgenud sealt enam välja tulla. „Ilmselt oli tal valus kogemus, et kui mingi pahandus juhtub, tuleb ennast kohe ära peita, sest kunagi ei tea, mis sellele järgneb — kas saad peksa või jäetakse toidust ilma,” räägib ema Malle.

Enamikule eestlastest nii elementaarne asi nagu toit on paljude Eesti laste jaoks ikka veel luksus. Kui kaks õde ja vend SOS Lastekülla jõudsid, oli noorem õde kolme ja vanem õde kümneaastane. „Kas seda võib süüa?" küsib väike tüdruk, leides maast söögikõlbmatu asja. Juba esimesel õhtul sai nende SOS ema aru, et toidu teemal tuleb neil veel väga palju pisaraid valada.

Kas meil toitu ikka jätkub?

Lastekülla saabumise õhtul lauale toodud hiiglaslikust ühepajatoidupotist enamiku sõid ära väikesed tüdrukud. „Kolmene Anna sõi järjepanu taldrikuid tühjaks sellise kiirusega, et mul vajus suu lahti!” meenutab ema Malle. „Vahepeal ajas ta näpud suhu, et toitu kiiremini alla lükata ja veel kiiremini uut portsu võtta. Ta ei jõudnud lihtsalt ise piisavalt kiiresti mäluda.”

Mitmeid kordi päevas avastas ema, et laste kleidi- ja pükstetaskutesse, mänguasjanurka, padja alla ja kapitagustesse oli peidetud toiduaineid, saia, õunaviile ja kõike, mida köögist leida võis.

„Kui oleks lasknud neil süüa nii palju, kui nad seda soovisid, oleksid nad ilmselt end surnuks söönud,” räägib ema Malle. „Seetõttu kehtestasime kiiresti kindlad toiduajad ning kindla portsu reegli. Sooja toitu sai kolm korda päevas, pluss kaks tervislikku vahepala. Tooreid köögivilju võis aga näksida päev läbi.”

Sooja toidu söömise kogemus puudus lastel täiesti, nende lemmikuks oli igasugune kuiv toit — sai, vorst ja kõik, mida sai kohe ja kiiresti suhu pista.

Kui lapsed õue läksid, küsisid nad pea iga asja kohta, mida loodusest leida võis:” Kas seda võib süüa?” Olgu siis tegemist söödavate või täiesti söögikõlbmatute asjadega.

Tüdrukute vennaga oli aga probleem veel suurem. Nimelt oli poisikesel komme kõike, mida ta tänavalt või prügikasti lähedalt leidis, kohe suhu panna.

„Täiesti võimatu oli temaga alguses linna peal käia. Kõik mahavisatud nätsud, kommi- ja hamburgeri paberid rändasid kohe suure kiiruga suhu ja limpsiti üle. Alles pika veenmise ja selgitustöö tagajärjel hakkas poiss sellest kombest tasapisi võõrduma,” meenutab ema Malle.

Lasteaias puges poiss söögiaegadel koos lõunasöögiga kappi peitu ja sulges seestpoolt veel uksegi. Nii suur hirm ja valus kogemus oli ilmselt ajast, mil igast toidupalast võis väga kergesti ilma jääda. „Õnneks olid lasteaia kasvatajad väga mõistvad,” räägib ema. „ Lasid Kasparil kapis toidu ära süüa, kuid suunasid ta vaikselt ka laua taha istuma. Mõne aja pärast oligi poiss nõus üksinda laua taga istuma ning ei tundnud enam vajadust kappi pugeda.”

Suureks probleemiks kujunes ka toidukultuur. Õigemini selle täielik puudumine. „Lapsed ei osanud laua taga süüa. Ikka pugesid kuskile nurka või laua alla. Lauakatmisest ning teiste pereliikmete lauda ootamisest rääkimata. Tavaline oli ka kätega toidu suhu toppimine ning meeletu ahmimine. Hommikuti pidime mitu korda riideid vahetama, sest kogu toit valgus riietele. Oli tavaline, et 10aastase tüdruku rinnaesine oli pärast söömist kirju nagu maakaart — kogu menüü oli sellelt näha,” räägib ema Malle.

Õnneks õpivad lapsed kiiresti ning lisaks emale toetavad lapsi omalt poolt ka terapeudid, kes tegelevad nii toitumisprobleemide kui laste enesekindluse tõstmisega.

„Kui lapsed SOS Lastekülla tulid, oli nende enesekindlus äärmiselt madal ning nende mina-pilt olematu. Põhiline, millega iga päev tuleb tegeleda on selgitamine, rääkimine, näidete toomine, jälle rääkimine ja räägitu ülekordamine,” ütleb ema.

Lastekülla sattunud lastel pole reeglina kogu oma eluaja jooksul olnud ühtki sellist inimest, kes neid tähele paneb, ära kuulab ning nendega kaasa mõtleb. Armastava inimese olemasolu on nende jaoks täiesti uutmoodi kogemus ning nõuab harjumist.

„Tegelikult on nad väga tänulikud ja empaatilised lapsed. Mitte kunagi ei unusta nad pärast sööki toiduvalmistajat kiitmast väga hea toidu eest. Kui päris alguses polnud nad nõus toitu isegi oma venna või õega jagama, siis nüüd küsivad nad juba ise: „Kas sulle ka ikka jäi?”

Poes käies on nende kõige suuremaks mureks, kas meil toitu ikka jätkub. Seda küsivad nad mitmeid kordi, kuigi alati lahkume poest mitme suure korvitäie toiduga. Kui kinnitan, et jätkub küll, siis teiseks küsimuseks on: „Aga kas raha ka jagub?” Siis tuleb selgitada ja taas rääkida, et kui mõistlikult osta ja mitte üleliia magusale kulutada, siis jagub toiduks väga hästi.”

Malle pere keskmine toidueelarve ühes kuus on 800 eurot, mis on päris palju.

„Kuna lastel on suur söögiisu ning nad söövad tõesti palju, siis on meil tekkinud probleeme ka kehakaaluga. Suuremal tüdrukul on kaaluga tõsiseid probleeme. Oleme käinud toitumisnõustaja juures ning saanud häid näpunäiteid. Paraku on tema poolt soovitatud smuutid, mida hommikuks teha, päris kallid ning seetõttu me smuutisid iga päev endile lubada ei saa.”

Väiksema õe kaaluprobleemid sai Malle kontrolli alla, sest tema jõudis lastekülla elama päris väiksena ning sai oma bioloogilisest perest kaasa vähem traumasid kui suurem õde, kes jõudis lastekülla 10aastaselt.

„10aastase lapse jaoks on väga paljud probleemid muutunud juba kroonilisteks ning neid paari lastekülas elatud aastaga muuta pole võimalik. Vaja on rohkem aega armastavas õhkkonnas elamiseks ning kindlasti ka terapeudi abi, et asjad paremuse poole pöörduksid.”

Näiteks suuremat õde ei saa ema siiamaani toiduvalmistamisse kaasata, sest enamik toidust rändab tüdrukule pigem suhu kui taldrikule. Nii tulevad aga kardetud lisakilod suure hooga. Seevastu vend, kelle isu on palju väiksem, on emale köögis väga heaks abiliseks.

Kolm aastat on möödunud SOS Lastekülla elama tulemisest ning selle ajaga on muutunud väga palju: lapsed oskavad laua taga viisakalt käituda, ei ahmi toitu, ei peida ega poe nurka. Kui midagi juhtub, siis ei joosta hirmunult peitu, vaid tullakse ema juurde ning koos leitakse murele lahendus. Lapsed on tundma õppinud palju uusi maitseid ning söövad toitu, mida nad enne polnud näinudki.

Aga paljud probleemid on veel jäänud ning neid lahendab vaid aeg, ema kannatlikkus ja pidev selgitustöö, laste jaoks olemas olemine ning nende tingimusteta armastamine.

Ema Malle nõuanded toitumisprobleemidega lastele:

• Tõsta lapsele ise ette ja pigem väikesed portsud. Juurde saab alati võtta. Ära lase lapsel taldrikut täita, sest tihti hindab laps oma isu üle ning toit jääb kas taldrikule või sööb ta selle ära vastumeelselt ning kõht saab liiga täis.
• Nälja peletamiseks pane lapsele nähtavale kohale tervislik näksivaagen, kust ta saab ise head-paremat võtta — porgand, kaalikas, õun, paprika, pähklid, puuviljad jm.
• Harjuta last sooja toitu sööma.
• Harjuta last kindlate söögikordadega — ideaalis on ühes päevas kolm söögikorda ja kaks vahepala.
• Võimaluse korral istuta lastega koos aianurka maitsetaimi ja -rohelist, et lapsed näeksid, kust toit tuleb ning saaksid värsket toidukraami ise võtta.
• Toidukultuuri arendamiseks vii lapsed kodunt väljapoole sööma — nii peavad lapsed end paremini üleval ning saavad võimaluse teiste pealt õppida, kuidas on viisakas söögilaua taga käituda.
• Ära lase lapsel kogu aeg külmkapi vahet käia. Kehtesta reegel, et külmkappi olgu asja vaid söögikordade ajal.
• Looge peres traditsioon, et enne sööma ei hakata, kui kõik pereliikmed on kohal ning enne ei lahkuta, kui kõik on kõhu täis söönud.
• Selgita, et toiduga ei tohi õue minna. Süüakse vaid toas ja laua taga.
• Enne 20 minuti möödumist ei tohi süüa juurde võtta. Kui laps on juba ära söönud suure portsu ning tahab kohe juurde saada, tasub natuke oodata. Tihti juhtub, et tegelikult ei ole lapsel kõht tühi ning nii võib väga lihtsalt juhtuda, et laps sööb üle. Ootamise aja saab sisustada laua taga mõnusalt juttu ajades.
• Kui toitumisega on väga suured probleemid, tasub käia toitumisnõustaja juures konsultatsioonil — tema oskab professionaali pilguga nõu anda, mida veel saaks probleemide lahendamiseks teha.

OlemeKoos. Päriselt. Sest asjad ei armasta lapsi. Inimesed armastavad.

Pere ja Kodu ning SOS Lasteküla jagavad lugusid, mis aitavad peredel ennetada probleeme. Selliseid, mis võiksid õigeaegse sekkumise tulemusena jäädagi olemata.

Igast perest, olgu siis SOS perest või tavaperest, saavad sirguda õnnelikud lapsed. Tuleb lihtsalt oma lapsi päriselt märgata ning vajadusel neile abi pakkuda või ise seda küsida.

SOS Lastekülal on peagi 25 aastat kogemusi laste kasvatamises. 25 aastat on ilmunud ka ajakiri Pere ja Kodu. Selle aja jooksul oleme vägagi selgeks saanud, et kõigest olulisem on väärtustada aega koos perega. Teame, et ükski mänguasi ega igatsetud popp riietusese ei asenda lapsele ema-isaga koos veedetud aega ja vanemate oskusi lahendada probleeme.

Leia meid sotsiaalmeediast: #OlemeKoos

Kui soovid toetada SOS Lasteküla emasid ja nende täiendkoolitust suure pere emaks olemisel ja õppimisel, siis oma panuse saad anda SIIN