On pärastlõuna ja ma pole jõudnud veel hambaidki pesta. Pole võimalust olnud, beebi muudkui karjub. Lõputu söötmise-krooksutamise-kasimise-lohutamise ring käib mul üle pea. Lihtsalt ei suuda enam. Vaatan iga minuti tagant kella, millal mees küll koju jõuab. Iga ta äraolek tekitab ärevust ja muret. Selline pildike avanes meie kodus 12 aastat tagasi. Väliselt oli kõik hästi: mehel oli aega aidata, minul muid kohustusi polnud. Ometi oli elu stressi täis.