Hüpnosünnitus on Eesti emade seas trendikas| Mari-Liis: lihtsalt hingasin lapse siia ilma ja ta roomas täiesti ise minu rinnale

Mari- Liis valmistas end kogu raseduse aja hüpnosünnituse meetodeid kasutades ette selleks, et ta laps sünnib sujuvalt ja leiab ise tee ema rinnani. See võib paljudele tunduda uskumatu, kuid just nii läkski. Valutult, sujuvalt ja medikamentidevabalt.

Ma valmistusin lapse sünniks põhjalikult, lugedes raamatuid, blogisid ja loomulikult hommikust õhtuni googeldades. Raseduse lõpuks olin nii palju sellest teemast lugenud, et hakkasin sünnitust kartma.

Tundus, et naistel oli nii palju negatiivseid kogemusi ning ka sõprade/sugulaste poole pealt ei olnud häid jutte kuulda. Aga ma ju ootasin nii väga sünnitust ja kohtumist oma beebipojaga ning soovisin, et mina tuleksin sellest välja positiivse kogemusega, mitte mälestusega mille soovin, et saaksin ära unustada.

Ma ju ei taha unustada hetki, mis peaksid olema elu ilusaimad ja maagilisemad. “Ära muretse, see varsti ununeb” oli kui minu jaoks kummituslause iga loo juures.

Ettevalmistused

Mehel oli plaan, et võtame eraämmaemanda ning see lahendab asja. Ma ei tahtnud seda. Ma ei näinud, et üks inimene sünnituse juures suudab minu kogemust niiviisi muuta. Tahtsin alustada iseendast ning tahtsin alustada varem, kui sünnitustoas. Otsustasin võtta koos mehega osa Hüpnosünnituse kursustest (koolitaja Kiia Paal), käisime tundides kuulamas ja arutamas ning kodus õppisime ja harjutasime nii palju juurde, kui ise parasjagu viitsisime. Mina kindlasti rohkem, kui mees, aga ilmselgelt, sest mina olin ju see, kes pidi sünnitama.

Lihtsalt öeldes peamine õpetus, mida endale kursuselt kaasa võtsin ja sünnitusel rakendasin, oli enda keha usaldamine ning lapse usaldamine. Sellest tulenevalt tuli ka kõik muu ja usun, et tänu sellele olin ise lapse sünniks valmis nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Ausõna, ma ei pissi praegu!

Sünnitus algas 19. juuli hommikul 5:40, kuus päeva pärast tähtaega. Olin kodus, omas voodis, mehe kaisus. Olin selleks ajaks juba suhteliselt tüdinud ootamisest. Ärkasin tunde peale, nagu mu kõhus oleks pehme täispuhutud õhupall ning juba järgmisel hetkel läks see katki, võibolla käis ka plõks, kuid võisin seda ka ette kujutada. Hüppasin püsti. Lapse voodi oli selleks ajaks juba paigaldatud ning haarasin sellest kinni. Veed tulid ära ja nagu jäidki tulema, ütlesin naljaga veel mehele, kes oli ka voodis istuli tõusnud, ütlesin, et “ausõna ma ei pissi praegu”. Läksin vannituppa ja palusin mehel põrand ära kuivatada ja vaadata, mis värvi vesi on, sest kui on roheline, tuleb kohe haiglasse minna. Vannitoas istusin potile ja ikka vulises vett. Mõtlesin, et no kaua võib ja hõikasin mehele, et kas oli rohelist värvi näha – vastus oli eitav. Tulin vannitoast välja ja ütlesin, et mees läheks magama tagasi ja ütlen, kui on haiglasse minek. Tuhud algasid õrnalt, ilma suurte valudeta, kuid hakkasin neid siiski mõõtma, vahe oli 5 minutit.

Niisiis, mees magas ja mina üritasin end sünnituse lainele viia, sest olin otsustanud olla kodus nii kaua kui võimalik ja kuni tuhude vahe on 3-4 minutit. Panin kõrva kõrvaklapid; olin valmistanud playlisti muusika ja afirmatsioonidega, mida kuulata terve sünnituse aja. Vahetasin asendeid vastavalt, kuidas tuhud tugevnesid ja enesetunne soovis – alustasin mati peal lõõgastumisega, seejärel venitamisega, siis suundusin palli peale hüplema, siis mati peale tagasi ja palli peale kummardades. Lõpuks otsustasin, et lähen duši alla, millest sai sujuvalt vanniskäik. Asi hakkas juba intensiivistuma ja ronisin vannist välja, et uuesti tuhusid mõõtma hakata. Panin selga pika lohvaka kleidi, suvi siiski, ja nii oli mugav pärast sünnitusmajja minna.

Hingamine aitas

Tuhude vahe lähenes 3 minutile, ajasin mehe üles, et nüüd on minek, ise samal ajal püüdsin aega parajaks teha pallil/matil. Ütlesin, et kutsugu lift kohale, et ma ootan ühe tuhu lõpuni ja siis jooksen lifti, nii ehk jõuab autosse. Jõudsime liftis veel selfie teha ja autoni, kuid tuhu algas täpselt enne, kui autosse sisse jõudsin ning tegin ühe tuhuhingamise kätega vastu kapotti. Kursustel olin aru saanud, et hingamine on nii oluline, et võib öelda, et hingadki lapse välja – seetõttu iga 3 minuti tagant keskendusin vaid enda hingamisele, enamasti panin ka silmad kinni, see aitas.

Jõudsime haiglasse 10 minutit hiljem, peale 3 tuhu ning astusin Pelgulinna sünnitusmaja uksest sisse täpselt kell 8:00, kõrvaklapid endiselt kõrvas, kuid ühe kõrva nüüd vabastasin, et arstidega suhelda. Ütlesin, et tulin sünnitama (sünnitusmaja tuuril oli öeldud, et seda tuleb öelda, sest ega sulle otsaette pole kirjutatud, et just sünnitada tahad ning midagi muud pole viga). Küsiti mõned küsimused, andsin rasedakaardi, pandi pukile, vaadati avatust - 5 cm. Ma olin nii rahul, see tähendas, et sain sünnitustuppa minna. Mees tõi autost asjad ja sättis sünnitustoa valmis. Tuli ämmaemand, pani külge KTG ja rääkis läbi sünnitusplaani. KTG oli õudne, liikuda ei tohtinud, sest kohe hakkasid andurid valesti mõõtma ja seetõttu pidin hoidma seda küljes 20 minuti asemel peaaegu 1 tunni. Kannatasin, aga hingasin. Lõpuks võeti KTG ära.

Kogu sünnituse aja ma üritasin olla rahulik, keskenduda lapsele ja lõdvestuda ning hingata tuhu ajal. Ma tundsin, et olen omas mullis ja mul on vajalik tugi ning muusika oli rahustav koos julgustavate afirmatsioonidega. Kõik läks nii nagu planeeritud, ootamatu oli vaid tohutu surve alaseljal, mees terve aja mudis ja surus rusikatega selga.

Peaaegu juba...

Asendite poolest proovisin kõike – püsti seista ja jalutada (ei sobi), toe peal seista (ei sobi), vannis (olin kuskil 1h), laua peal külili (ei sobi), laua peal istuli (peaaegu), laua peal istuli nii, et kott-tool minu ees (ideaaaalne). Kella 11 ajal käis arst kontrollimas avatust ning hindas: "tugev 7, peaaegu 8 cm". Olin superrahul, mees ka, kuigi ta ei osanud terve aja muud öelda, kui et ma olen tubli. Noh, mehed, mis seal ikka. Järgmiseks ütlesin mehele, et ma ei tea, kas jaksan enam üle hingata ja ... ma kardan. Palusin tal koos endaga hingata. Nimelt hingamise rütmiks oli kiirelt 1-20 numbrite lugemine, nii sisse hingates kui ka välja hingates. Mina lugesin neid terve aja iga tuhu ajal mõttes, et pea tühjaks saada ja keskenduda lõdvestumisele ja et ei tekiks pingeid. Nüüd palusin, et mees loeks kõvasti neid numbreid edasi-tagasi kuni tuhu lõppeb.

Kella 12 ajal hakkasin tundma presse. Tuli selline tunne, kus tekkis tahtmine tuhu lõpus “õhh” teha ja kergelt pressida. Veider tunne, ei oodanud seda, kuigi kursusel oli just seda sama tunnet kirjeldatud, ei uskunud, et ongi nii täpne. Palusin kutsuda ämmaemanda ning ta tuli kiiresti (ämmaemand tavaliselt meie juures ei olnud, sest olin nii soovinud ja eks tal oli teisigi sünnitajaid).

Kella 13 ajal istusin järile, mees istus laua peal ja toetasin end tema vastu ning asusin päriselt sünnitama. Nüüd olid lõpuks kuulda ka need “uuu” ja “aaa" hääled, enam ei jaksanud vaikselt hingata ning lihtsalt oli vaja häält teha. Tuhude vahepeal hakkasin nagu katkine plaat endale afirmatsioone korrutama “laps teab, kuidas sündida”, “mu keha on selleks loodud” jne, mees korrutas, et “ tubli, tubli, natuke veel” ning ka ämmaemand hakkas lõpus ütlema “väga tubli, sul tuleb hästi välja”.

Minu poeg!

Kell 13:30 sündis mu terve poisslaps. Tõsteti sülle. Imetlesime seda uut ilmaimet, kes oli nii soe ja nii ilus. Silmad olid lahti ja ta vaatas meile otsa ning pomises omaette. Mäletan, et hakkasime temaga kohe rääkima, “tundus, et sul oli pikk sõit”, “ootasime sind nii väga”, “sa said ilusti hakkama” jne.

Ta oli nii tugev!

Mõne aja järel tõusin ja läksin lauale. Minu sooviks oli, et laps roomab ise rinnani. Võttis aega vast 30 minutit, kuid ta sai sellega hakkama! Tõstis pead ja sudis oma jalgadega mu kõhtu. Ürgne instinkt, mis avaldus selles uues ilmakodanikus, oli nii tugev. Ta oli nii tugev! Ta hakkas isukalt sööma. Minul toimus platsenta väljutus ning seejärel lõikas äsjane issi tuksumise lõpetanud nabanööri läbi. Poiss sai oma nosimise lõpetatud ning läks issi sülle esimest korda. Seejärel mõõdeti-kaaluti ning ilunumbriteks oli 50 cm ja 3775 g. Apgari hindeks sai 10/10.

Ma olin üllatunud, et kõik oli olnud intensiivne ja ennastületav, kuid see ei olnud üldse nii valus, kui ma arvasin. Ma usun, et väga oluline roll on just enda keha ja lapse usaldamisel ning lõdvestumisel, sest need aitavad beebil sündida – ilma traumata nii emale kui ka lapsele. Minu soov täitus ja ma sain endale kogemuse terveks eluks, mida mäletan õnnetundega ning ühe väga õnneliku ja terve beebipoisi.

Tulevane ema, kui soovid hüpnosünnituse kohta rohkem teada, siis vaata SIIA!