Lapsevanemate nõuanded ja lahendused, mida lapsed tegelikult ei vaja

Kui lapsed on rööpast väljas, teevad isad kõige sagedamini selle vea, et pakuvad kaastunde asemel välja lahendusi. Kõige tavalisem emade tehtav viga on aga see, et kui lapsed käituvad halvasti, teevad vigu või tunduvad abi vajavat, jagavad nad neile nõuandeid, mida pole palutud.

HÄRRA LAHENDAJA

Meestele meeldib probleeme lahendada ning sageli on nad enda üle uhked, et suudavad kõik korda ajada. Isad ei pea meeles, et vahel vajavad lapsed kedagi, kes mõistaks, miks nad on löödud, mitte aga ei pakuks lahendusi, mis neid end kohe paremini tundma paneksid. Kui lastele alati lahendusi pakutakse, ei jaga nad lõpuks enam oma sisemaailma.

Marsil ehk meeste maailmas räägitakse probleemidest lahendusi otsides, vastasel juhul eelistatakse mitte rääkida. „Kui sa sinna midagi parata ei saa, siis viska see peast välja." Veenusel ehk naiste maailmas on lugu vastupidine. Sealne suhtumine on: „Kui sa midagi teha ei saa, siis vähemalt võime sellest rääkida." Tavaliselt mehed ei mõista, et naised võivad oma valust rääkides tunda suurt rahuldust. Marsil võib see näida seletamatu, kuid Veenusel on nii tavaks.

Analoogiliselt kipuvad isad laste probleeme ignoreerima neile kohe lahendust pakkudes või siis neid mitte piisavalt tõsiselt võttes ega taju, et seepeale tunnevad lapsed end mahasurutuna ja väikseina. Kord rääkis mu tütar, miks talle ei meeldi, et üks mu sõpradest aitab tal matemaatikaülesandeid lahendada. Ta ütles: „Kui ma olen hädas, ütleb ta: „See on lihtne." Siis on mul selline tunne, nagu oleksin ma rumal, et seda vastust ei tea."

Kui vanemad laste vastuhakku elule ei kuula ja sellele kaasa ei tunne, mõistavad lapsed neid valesti. Kui vanematel on välja pakkuda lihtsad lahendused, siis selle asemel, et tunda end turvaliselt ja kaitstult, võib lastele tunduda, nagu oleks nendega midagi korrast ära või nagu teeksid nad asjatult sääsest elevandi. Enne kui lapsed isegi hakkavad mõtlema sellele, kui löödud nad peaksid olema, tuleks neil end kõigepealt oma emotsioone kogedes turvaliselt tunda. Kui vanemad hoiduvad kiireid lahendusi pakkumast, saavad lapsed usalduse ja hoole, mida nad vajavad.

Järgnevalt mõned mõtteavaldused, millega isa võib laste kaitsetuid tundeid haavata.

Ära selle pärast muretse. Sellest pole midagi. Mis sellest siis on? See pole nii keeruline. See pole nii hull. Sedasorti asju juhtub ikka. See on naeruväärne.

Sa peaksid tegema nii. Tee hoopis midagi muud. Tee see ära. Ma ei saa aru. Asja juurde. Küll see laheneb. See pole nii oluline. Tegele sellega. Mida ma peaksin tegema? Mida sa mulle öelda üritad?

Teades täpsemalt, kuidas nad võivad tahtmatult laste tundeid riivata, oskavad isad paremini poisse ja tüdrukuid toetada. Kuigi naised tahavad, et mehed neid kuulaksid, unustavad nad ise vahel laste kuulamise. Selle asemel, et lasta lastel olla löödud või pettunud, üritavad ka nemad asja korda ajada. Kui lapsed tahavad, et te probleemi ära lahendaksite, on see õige tegu.

Et innustada lapsi rohkem rääkima ja kuulama, tuleks lapsevanemal endal enamasti rohkem kuulata ja vähem rääkida. Kui loobute üritustest laste probleeme lahendada, on teie töö lihtsam ning lapsed õnnelikumad.

PROUA KODUPARANDAJA

Naistele meeldib parandada asju elus ja kodus. Mitte et mehed ei tahaks asju paremaks muuta, kuid meeste hoiak on: kui on katki, paranda ära, muidu lase olla.

Naised on veendunud, et pole tähtis, kui hea miski on, ikka saab see olla parem.

Kui naine armastab meest, koondub tema „koduparandajalik" tähelepanu mehele. Sageli hakkab mees palumata nõuannetele vastu. Kui naisest saab ema, koondab ta oma parandajakalduvused lastele.

Naine peab meeles pidama, et lapsi ei ole vaja korda teha ega ka parandada.

Kui ema muretseb liiga palju ja jagab liialt nõuandeid, mõjub see hool lastele lämmatavalt ning nad jäävad ilma vajalikust usaldusest. Emade kalduvus muretseda, parandada ja nõu anda teeb rohkem kahju eriti just poistele. Rusikareegel: kui olete last üks kord parandanud, siis hoolitsege selle eest, et tabate ta kolm korda midagi head tegemast ja kiidate teda. Kolm positiivset märkust ühe negatiivse kohta on hea vahekord.

Iga paranduse kohta tabage laps kolm korda midagi õigesti tegemas.

Veel parem on last otsese nõuandega parandamise asemel lihtsalt suunata õige käitumise juurde. Selle asemel, et öelda: „Sa peaksid olema õe vastu kena", öelge: „Palun ole õe vastu kena. Ma soovin, et te saaksite hästi läbi."

Lapsele uut suunda andes koondate tähelepanu edule, mitte vääriti tehtule. Kui keskendute sellele, mida tahate ning annate selle tegemiseks võimaluse, väheneb laste vastuhakk. Kui laps on selgitusteks valmis, siis ta küsib ja on vastuvõtlikult meelestatud.

JÄRGNEVALT MÕNED NÄITED.

1. Sa jätsid taldriku lauale.
2. Ära karju ruumis olles.
3. Su tuba on ikka nagu seapesa. Su kingapaelad on lahti.
4. Ma olen siin pool tundi oodanud. Kui sa hiljaks jääd, saada mulle teade või helista.
5. Kui su asjad oleksid paremini korraldatud, poleks sa neid maha unustanud.

1. Palun too taldrik kraanikaussi.
2. Palun räägi vaiksema häälega või (vanematele lastele) palun ära karju.
3. Palun korista oma tuba ära. Palun pane kingapaelad kinni.
4. Kui sa tead, et jääd hiljaks, palun saada mulle teade või helista. Ma olen pool tundi oodanud.
5. Palun katsu leida aega ja sättida oma asjad korda, siis sa ehk ei unusta midagi maha.

Tehes hästi asju, mida neil teha palutakse, õpivad lapsed iseenesest, mis on hea ja õige.

Kui ema last parandab või küsimata nõuandeid jagab, jääb lapsele mulje, nagu poleks ta piisavalt hea või on temaga midagi korrast ära. Laps tunneb, et tema eest hoolitsetakse, kuid ei tunne usaldust. Täiskasvanuna võib selline laps tunda, et ema armastab teda, kuid mitte mõista, miks ta tunneb riskide võtmisel hirmu või ebapiisavat enesekindlust.

John Gray sai esimese abieluaasta jooksul isaks nii vastsündinud imikule kui ka kahele kooliealisele kasutütrele. Olles küll paljudel seminaridel tegelnud kõige erinevamas vanuses lastega ja nõustanud tuhandeid lapsevanemaid, leidis ta end uues olukorras käitumas nii mõnigi kord vastupidiselt oma õpetustele. Sellest kõigest õppides kujunes välja lihtne, kuid unikaalne teooria, mis toob esile laste sisemise soovi vanematele meeldida.

Raamatus "Lapsed on taevast" jagab PhD John Gray nii oma kasvatusalaseid teadmisi kui ka isiklikke kogemusi, kuidas üksnes positiivseid meetodeid kasutades sirguvad koostöövalmid, enesekindlad ja osavõtlikud lapsed.

Allikas: Kirjastus Helios, "Lapsed on taevast"