IGA HINNA EEST ELIITKOOLI | Tundsin, et olen oma tavakooli mineva ja ilmselgelt lolli lapsega siin maailmas kahekesi

Kui juhtud elama Tallinnas või selle lähedal ja lapse kooliminekuni on jäänud aasta, on sul kaks valikut. Üks neist on hingata rahulikult sisse ja aktsepteerida teadmist, et su laps läheb kodulähedasse kooli. Teine variant on asuda võitlusse eliitkooli pääsemise nimel. Mis juhtub, kui valida teine võimalus?

„Kui sa praegu seda inglise keelt ei õpi, siis lähed lollide kooli!” karjatas umbes kahekümne aasta eest mu kolleeg oma pojale telefoni. Ta elas linna sellises sektsioonis, kus oli võimalus pääseda eliitkooli — või siis käia tavakoolis. Nüüd olen ise selle kadalipu läbi teinud. Kui oli tarvidus hakata mõtlema poja koolile, olin kaljukindel, et selleks saab mõni Tallinna eliitkool. Olgu need siin ära nimetatud: inglise kolledž, reaalkool, prantsuse lütseum, Gustav Adolfi gümnaasium, 21. kool ja vanalinna hariduskolleegium. Mängisin mõttes vist nende kõigiga.

Sissekirjutust Tallinna meil polnud ja kui ma oleks teinud selle oma ema juurde Lasnamäele, siis … pole vaja edasi põhjendada. Küll aga elas üks mehe sõber täpselt prantsuse lütseumi kõrval. Nii utsitasin ma meest, et rääkigu oma sõbraga. Mees tegi kohe selgeks, et tema „selliste asjadega” ei tegele.  Organiseerisin selle ise.

Ma ei mäleta, mida. Kui lapsi klassidesse jaotati, suutsin lapse õigesse kohta viia. Ise kõndisin koridoris edasi-tagasi nagu loom puuris. Lapsed hakkasid klassist välja tulema, minu lapsel pisarad silmis. Ta oli tahtnud veel oma ülesannet ära parandada, aga ei lubatud. Tundsin end kohutavalt abituna.

Kui mu ema kuulis, et laps läheb sinna kooli, teatas ta, et tema enam last ei hoia. Et kui ma panen ta sinna … khm, lollide kooli, saab temast pätt ja mõrvar ja ta hakkab koos sõpradega pärast kooli pornot vaatama. Mu ema on ennast alati mahlakalt väljendanud. Lõpetasin kõne...