Kui lapsel on enesetapumõtted | Ema: tekib jõetu tunne, kui su laps on kaotamas reaalsustaju ja sa ei saa mitte midagi teha

Isabella on ilus, keskmisest pikemat kasvu, rühikas, pähkelpruunide juustega Viimsi tütarlaps. Tal on palju huvisid, koolis läheb hästi, suhtleb palju sõbrannadega ning tal on väga hoolitsev pere. Mitte keegi tema sõpradest ja lähedastest aga ei aimanud, millist ränka saladust Isabella ligi neli aastat kõikide eest kiivalt varjas.

Asjad läksid nii hulluks, et ühel sügistalvel, kui vanemad olid reisil, ei jõudnud Isabella nädal aega kooli. Tervis oli väga kehv, peas keerlesid enesetapumõtted. „Mäletan, et sõbranna helistas mulle mitu korda aga ma ei jaksanud vastu võtta. Mul oli sel hetkel emotsionaalselt nii halb olla, et istusin nuttes elutoa põrandal maas, kui sõbranna ootamatult uksest sisse astus. Ma ei olnud sellega absoluutselt arvestanud ning olin too hetk nii viimase piiri peal, et rääkisin talle kohe kõik ära, mis minuga toimub," meenutab Isabella. 

„Kui Isabella sai 15aastaseks, tajusin temas muutusi aga panin tema muutunud oleku kooli ja õppimispinge arvele, sest teismeliseiga ju ongi keeruline aeg,” räägib Isabella ema. „Küll aga märkasin ma aja jooksul