Lahutatud vanemate laps: ma pean emale teesklema, et ei armasta isa

“Nad läksid küll lahku, aga mitte midagi ei ole muutunud. Ma pean emale ikka teesklema, et ei armasta isa, ja isa ees teesklema, et ei armasta ema!” kurdavad paljud lapsed. Vanemad laovad niigi kannatavate laste õlule lisakoorma, hakates oma mõtteid, valu ja pingeid teise vanema kohta jagama neile, kuigi laps ei saa olla psühholoog. Tegelikult oleks hoopis vanemate ülesanne vähendada oma lapse ärevust ja muret, kirjutab pealinn.ee lahutuse mustemast poolest.

Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus puutub oma igapäevatöös kokku lahutuse mustema poolega. Vilippus kirjeldas juhtumit, mis algas siis, kui pere üks laps oli nelja-aastane. Pärast menetlusteate väljastamist hakkas kohtutäitur saama lapse emalt suurel hulgal rohtude ja retseptide väljamaksmise nõudeid: lapsel oli närvipinge, kõhuvalu, adenoidid, põiepõletik, nohu, köha, oksendamine jne. “Kõik need väljendusid siis, kui laps kuulis, et peab isaga kokku saama minema,” rääkis Vilippus. “Lisandusid kaebused kohtutäituri tegevuse peale — et lapsel poleks võimalik isaga kohtuda. Laps oli siiani hirmul, sest isa raputas teda, kui ta oli kuue kuu vanune ja magas vankris.”

Veel rääkis ema, et isa on last korduvalt seksuaalselt ära kasutanud, peksnud ema, piinanud lapse nähes koduloomi jne. “See on tavapärane, et niisuguseid materjale esitatakse, kui menetlus peale hakkab,” nentis kohtutäitur.

Lapsed on lahutuse tõttu segaduses ja pinges, nad süüdistavad vahel selles ennast. Sageli aga laovad neile oma emotsionaalse koorma peale ka vanemad. Pereterapeut Küllike Lillestiku sõnul on suur probleem, et tihti kaasatakse lapsed ka vanemate valusse. “Hakatakse oma mõtteid, valu ja pingeid teise vanema kohta lastele jagama,” lausus ta. “Laps tõmmatakse vanemate suhtesse, kuigi on selge, et tema ei saa olla vanemate lahutuse puhul psühholoog või terapeut. Vanemate ülesanne oleks hoopis vähendada oma lapse ärevust ja muret.”

Mõlemad jäävad edasi lapsevanemaks

On olnud ka selliseid olukordi, kus laps hakkab juba väiksest peast vanema eest hoolitsema. “Laps ei oska veel kõndida, aga juba ta hoolitseb oma ema eest, kes on liiga emotsionaalne,” nentis terapeut.

Lahutusest rohkem kahjustab lapsi aga see, kui vanemate kooselu on konfliktne, ei austata ega armastata teineteist. “Pidev pinge ja ärevus, mure, ebastabiilsus — see kahjustab lapsi väga palju!” mainis Lillestik. “Lapsed vajavad tegelikult seda, et vanemad tuleksid ka raskes olukorras iseendaga toime. Mida paremini saab inimene iseendaga kontakti ja suudab ennast rahustada, seda paremaks eeskujuks on ta oma lastele ja seda vähem konfliktne on ta ka ise.”

Pereterapeut nentis, et sageli tuleb lahutama hakkavale paarile üllatusena, et nad saavad lahku minna ainult mehe ja naisena, aga mitte vanematena. “See on paljudele paaridele tõsine ahhaa-elamus. Mul käib palju paare, kes veel ei ole lahku läinud, vaid nad on selles etapis, kus nad peavad otsustama,” rääkis Lillestik. “Paljud paarid saavad alles siis aru, et kui nad lahutavad, ei kao kuhugi see, mis nende vahel on olnud. Nad peavad õppima vanematena koostööd tegema.”

Kolmandaks “uudiseks“ on mõlema vanema olulisus lapsele. Terapeut on kogenud olukorda, kus laps sosistab talle: “Nad läksid küll lahku, aga mitte midagi ei ole muutunud. Ma pean emale ikka teesklema, et ma ei armasta isa, ja isa ees teesklema, et ei armasta ema!”
Vandeadvokaat Anne Värvimann ütles, et kui vanemad ei ole üldse võimelised teineteisega suhtlema ja last puudutavates küsimustes kokku leppima, tuleks pöörduda kohtusse. “Isegi kui kohus teeb lahendi, mis ei ole 100% meelepärane kummalegi vanemale, toob see vaidluses siiski kindluse ja stabiilsuse, paneb paika poolte õigused ja kohustused. Ideaalis toob ka lapse ellu ettenähtavuse ja stabiilsuse,” nentis ta.
Praktikas püüavad kohtud säilitada ühist hooldusõigust nii sageli kui võimalik, see võetakse ära väga harva. “Vanem, kellega laps elama jääb, peab võimaldama lapsel teise vanemaga suhelda, sest lapsel on õigus mõlema vanemaga suhelda ja säilitada lähedane kontakt mõlemaga,” selgitas Värvimann.

Vanema hooldusõigus koosneb eelkõige kahest harust. See hõlmab õigust hoolitseda lapse eest ehk isikuhooldusõigust ja õigust hoolitseda lapse vara eest ning õigust otsustada lapsega seotud asjade üle. “Et mõnelt vanemalt hooldusõigus ära võetaks, peavad olema väga erakorralised asjaolud,” selgitas vandeadvokaat. “Sellisteks juhtumiteks on riigikohtu kolleegiumi arvates vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega. Näiteks võib hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks anda alust see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja selle tagajärgede, näiteks vangistuse tõttu, lapse eest hoolitseda.”

Isa ei taha enam last näha

Samas ei pruugi ka lahutus panna vanemaid teineteise ja uue olukorraga leppima. “Mulle on jäänud silma uuringud, et need vanemad, kes enne lahutust olid väga konfliktses seisus, jätkavad tavaliselt samasugust konfliktide taset ka pärast lahutust, sest neil on sellest raske lahti lasta,” rääkis Lillestik. “Selliste paaride lastel on ka raske lahutusega kohaneda.”

Lillestik lisas, et toad, mis vanemad pärast lahutust enda juures lapsele sisse seavad, ei pea olema täpselt ühesugused, sest lapsed vajavad vanemaid, mitte asju. Suur probleem on aga, et osa vanematest ei taha pärast lahutust enam lapsega üldse suhelda isegi siis, kui teine vanem sellega lepib.

On ka juhtumeid, kus laps võõrandub vanemate pidevate tülide tõttu neist mõlemast. Üks tõde, mida Lillestik oma klientidele pidevalt meelde tuletab, on see, et perekond on ainus koht maailmas, kus inimest armastatakse mitte selle eest, mida ta teeb või oskab, vaid selle eest, kes ta on.

Vanemate hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kehtestamiseks kohtusse pöördumisel tuleb arvestada, et tegemist ei ole hagimenetluse, vaid hagita menetlusega. Kohtusse esitatav dokument ei ole hagi, vaid avaldus. Kohus peab välja selgitama lapse parimad huvid.

Üle poole elatisvõlglastest ei käi ametlikult tööl

“Saame arestida pangakonto, uurida iga tunni tagant, kas inimene on ehk töötamise registrisse kantud. Suuremaid registreid uurime vähemalt kord nädalas, näiteks vaatame, ega ei ole võlgnikule tekkinud pangakontot,” kirjeldas kohtutäitur Elin Vilippus elatisvõlglastelt raha kättesaamiseks tehtavat tööd.

Näitamaks, et probleem on enam kui tõsine, tutvustas kohtutäitur natuke statistikat: “62%-l elatisevõlgnikest ei ole töökohta. Pahupool on ka see, et vaid 20% võlgnikest teenivad sellist töötasu, mis võimaldab teha kinnipidamisi.”

Siiski ei jäta täiturid jonni. “Saame arestida pangakonto, uurida iga tunni tagant, kas inimene on ehk töötamise registrisse kantud, suuremaid registreid uurime vähemalt kord nädalas, näiteks monitoorime, ega ei ole võlgnikule tekkinud pangakontot, kuigi pankadel on keelatud võlgnikule kontot avada,” rääkis Vilippus. “Sõel on päris tihe.” 2017. aasta algusest otsustas riik elatisraha sissenõudmist intensiivistada. Täitur saab piirata võlgniku juhtimisõigust, jahipidamisõigust, kalapüügiõigust, väikelaeva juhtimisõigust. Täitur kõneles juhtumist, kus taheti piirata bussijuhi juhtimisõigust. “Bussijuht vaidles vastu, et siis ta ei saa ju üldse raha. Kohtutäitur soovitas mehel tasuvam töö leida, töökuulutused on ju olemas,” lausus Vilippus.

Riigikohus leidis, et kui kohtutäitur oleks pakkunud bussijuhile töökohti Maardus, oleks kõik korras olnud. Aga pakuti Tallinnas, ja et sinna saada, läks vaja juhtimisõigust. “Sotsiaalse toe pakkumisega oli liiga vähe tegeldud, see on nüüd meie ülesanne,” nentis Vilippus. Enne õiguste piirama asumist hoiatatakse, et kui võlgnik teatud aja jooksul ära ei maksa, esitatakse tema kohta kohtusse avaldus. Hoiatuse tegemist dirigeerib lapse esindaja ning kui võlgnik ei reageeri, esitab kohtutäitur tema kohta kohtusse avalduse piiramiste teostamiseks. “Õigusi piirab tegelikult kohus, kohtutäitur kogub kokku vaid materjalid, mida on päris suur hulk, ja esitab need kohtule,” selgitas Vilippus.

Allikas: pealinn.ee