EMA EHMATAV KOGEMUS | Mis juhtub, kui alahindad D-vitamiini vajalikkust lapsele

Hilissügisel tuli mul mõte, et laseks lastel vereanalüüsid teha, et kindel olla, kas nendega on kõik hästi või milliseid aineid peaks rohkem tarbima. Lisaks, oli mure D-vitamiini pärast, sest suvel andsin seda päris kaootiliselt, ka arst ütles, et ei ole vaja suvel nii palju anda, sealt läks kaootiline rutiin edasi, paar tilka siia-sinna, kuni see üldse otsa sai ning muudkui lükkasin uue ostmist edasi. Põhjus lihtsalt selles, et ma arvasin, et ah, polegi enam vaja väga, nad on juba parajalt suured, piima ja piimatooteid joovad väga palju, pealtnäha midagi viga ka ei ole ...

Igatahes, hakkasin siiski kahtlema, kas päris nii ükskõikselt tasub asjasse suhtuda ning soovisin vereanalüüside näol kinnitust, et jah, võib küll. Pealegi, D-vitamiini andmine on olnud beebigruppides umbes sama tuline teema nagu vaktsineerimine — kõik, mida arstid soovitavad, on raudselt suur äri, seda ei peaks usaldama ja ilma on elu ilusam, nii ka D-vitamiiniga.

Ühesõnaga! Sain perearstile detsembris, lasin mõlemal lapsel veenist verd võtta, teha tavaline vereanalüüs (üldveri, 5-osaline analüüs, kuidas iganes nimetatakse) ja lisaks D-vitamiini analüüs. Lapsed olid verevõtmise ajal nii tublid, tegid küll kisa, aga pärast said suure plaastri, sinna peale veel lasteplaastri (meie laste jaoks on plaaster nagu lotovõit), väljusid kabinetist, varrukad üleval, käed plaasterdatud, pisarad veel ripsmeis, aga enda üle nii uhked, nagu mingid sõjahaavatud — no, üliarmsad poisid!

Kõik oli tore ja hästi, midagi erilist ma ei oodanud. Läksin kooli ja järsku, kell kolmveerand kaheksa õhtul heliseb telefon ja ekraanil perearst. Nii, nüüd on täielik jama, vähk või midagi, sest kell on selline ja vereanalüüsidega seoses kindlasti helistab. Õnneks hääl oli rõõmus, kuid ses osas murelik, et D-vitamiini tase on laste kohta täiesti alla arvestuse, põhimõtteliselt 0. Ta selgitas, et see mõjutab nii lihastoonust, meeleolu, tujusid jne. Ütlesin ka, et päris ausalt, ma alahindasin seda, ei olegi muud põhjust, miks ma nii lohakaks selle andmisega läksin, ilmselget vihjet ei näinud, et oleks sellest puudu. Selle peale arst ütles, et ilmselge vihje oleks siis, kui oleks juba väga hilja, rahhiit, deformatsioonid (millest välja ei kasva).

Aga kui arst selgitas veel, kuidas D-vitamiini puudus võib väljenduda, oli see kuidagi nii ilmselge. Isu puudus — laps on järsku toidu suhtes ülivaliv, midagi ei söö jne, mis oli mõlemal lapsel. Lihastoonus jääb nõrgaks, mida rääkis Johani kohta nii perearst kui tegevusterapeut. Meeleolude kõikumine — see on siin majas terve elu olnud, ei osanud väga tähele panna. Kõik see kokku on mulle nüüd päris loogiline.

Nüüd määrati meile kuni kevadeni kolmekordne D-vitamiini doos, mida oleme lastele andnud umes 3 nädalat ja päris ausalt, paari päeva pärast juba hakkasin nad korralikult sööma, õigemini, paremini kui enne. Söömine oli siin üks viimase aja suurimaid muresid ja pidasin seda mingiks ealiseks iseärasuseks, aga tuleb välja, et lastel vitamiinipuudus.

Lisaks D-vitamiinile, oli Oskaril JÄLLE rauapuudus, mistõttu peab rauapreparaati võtma, kuigi niigi valime rauarikkaid aedvilju, liha ja muud. Ühesõnaga, päris nadi oli see asi. Me nüüd vaatame ja jälgime, mis edasi, aga hirmus hakkas mõelda, kui mul ei oleks hakanud sees miski “tilin” helisema, et tee vereanalüüsid, kuhu maani ma oleksin sellel kõigel lasknud edeneda. Hea, et mingi instinkt siiski toimib.

#aastaema

Allikas: filtritablogi.com